Palvenädal

11 -18 jaanuar 2015

Teema: Meie Isa palve

 

	Päeva teema	Kirjakoht
Päev 1	Meie Isa, kes sa oled taevas	Johannese 17:1-26, 1. Johannese 3:1-24
Päev 2	Pühitsetud olgu sinu nimi	Psalm 8:1-1, Psalm 19:1-14
Päev 3	Sinu riik tulgu	Jeremija 33:14-26, Matteus 22:1-14
Päev 4	Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal	Matteuse 26:36-46
Päev 5	Oma igapäevast leiba anna mulle tänapäev	5. Moosese 8:6-1, Matteuse 6:25-34
Päev 6	Anna andeks meie võlad nagu meiegi andeks anname oma võlglastele	Matteuse 18:21-35, Luuka 15:11-32
Päev 7	Ära saada meid kiusatusse	1. Moosese 39:1-23, Matteuse 4:1-10
Päev 8	Vaid päästa meid ära kurjast	1. Timoteose 6:1-21

 

 

 

Sissejuhatus 2015 Palvenädalasse

 

Kallid vennad ja õed Kristuses,

Me anname tänu Jumalale, kes inspireerib meid täitma Tema antud käske selleks, et nautida tema isalikku headust ja õnnistust.

Palve on Jumala käsk oma inimestele, kui nad toovad Ta ette kõik oma igatsused (2. Ajaraamatu 7:14). Jeesus järgis ja õpetas palve tava (Markuse 6:46; Luuka 6:12; Luuka 11:1). Palve on üks tava, millele algkogudus end innukalt pühendas (Apostlite teod 2:42).

Selleks, et elada ja tegutseda vastavalt Jumala tahtele, peame suhtlema oma taevase Isaga.

Viimaste aegade sündmused panevad meid neid juhiseid praktiseerima, nagu Issand ise ütles: “Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!” Luuka 21:36

Meie Isa palve on täielikult kokkuvõetud näide, mis hõlmab endas kõik meie igatsused ja meil on hea meel kasutada seda inspiratsioonina nendeks palvepäevadeks.

John Calvin, üks reformijatest, kirjeldas palvet kui esmast usuvahendit, mille läbi kristlane saab igapäevaselt vastu võtta Jumala õnnistused.

Palves otsime Jumala armu kogu inimkonna jaoks (1. Tessaloonika 5:17; Kolossa 1:9; Jaakobuse 4:2; Jaakobuse 5:16) ja tema sekkumist olukordadesse, mis toovad ahastust meie eludesse, meie kodudesse, meie rahvastesse ja meie maailma. See Jumala südamekarje, mille edastab meile Hesekiel, on täna tõsi rohkem kui kunagi varem: “Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks, aga ma ei leinud.” Hesekieli 22:30. Kogudus ja maailm vajavad Aabrahami, Moosese, Taanieli, Nehemja jne suguseid inimesi, kes tulevad Jumala ette Teda anuma oma inimeste eest. Pühendades ennast nendele palvenädalatele, pakume end Jumalale välja vahipidajateks, et otsida headust kogu inimkonnas, meie linnades, mandritel ja üle kogu maailma.

Et ainus tõeline Jumal (Johannese 17:3), kõikvõimas Issand avaks oma kõrvad ning vaataks heakskiitvalt kõigele, mis me ütleme ja teeme, kui me otsime Tema ligiolu ja sekkumist.

Pastor Samuel Yameogo

Aafrika Evangeelse Alliansi President

 

 

Igapäevased pühendumistekstid

 

Esimene päev: ‘Meie Isa, kes sa oled taevas…’ (Matteuse 6, salm 9a)

Kirjakohad: Johannese 17:1-26; 1. Johannese 3:1-24

Nendes avasõnades õpetab Jeesus meile, et palve peab olema fokusseeritud Jumalale ning see peab alati algama tunnistamisega, et Tema on “Meie Isa” taevas. Sõna “Isa” väljendatakse Kirjas ka sõnaga “Abba” (Markuse 14:36; Rooma 8:15; Galaatia 4:6), või igapäeva keeles ka sõnaga “Issi”.

Aafrika kontekstis ei ole lastel lubatud oma isasid nende õigete nimedega kutsuda. Nad kutsuvad neid “issiks”, mis on vaste “isale”, mis tähendab, et nende vahel on sügav ja ainulaadne suhe. Meie kogemusest Aafrikas tähendab Jumala poole “Isa” või “Issi” nimega pöördumine, et me algusest peale kinnitame oma usaldust Temasse, mis on Tema lastena meie eesõigus. Mõni maine isa eirab, hülgab või isegi unustab oma lapsed – meie taevase Isaga ei ole nii. Kuigi Ta on taevas, on Ta alati meile, oma lastele lähedal ja kättesaadav. Ta on osa kõikidest meie elu detailidest. Ta teab väga hästi meie igapäeva vajadusi ning ta hoolib neist. Kui me kõnetame Jumalat kui “Meie Isa”, siis see tähendab ka, et me tunnistame, et Ta on meie elude füüsiline ja vaimne allikas. Ta on meie Looja (1. Moosese 1:26-27; Malaki 2:10), aga ühtlasi ja eriti oleme meie ka Tema lapsed (Johannese 1:12-13). Uskudes Jeesusesse Kristusesse saame Tema poegadeks ja tütardeks. See annab meile julgust mitte ainult pöörduda Tema poole Tema armastatud lastena vaid ka elada oma elusid täiel rinnal ja enesekindlalt. Kuid vastavalt Piiblile on Jumal ka uskmatute Isa, kuid ainult selles mõttes, et Ta on nende Looja. Vaimselt on uskmatutel teine isa ning Jeesus Kristus kirjeldas, et selleks on Saatan (Johannese 8:44). Kui me kutsume Jumalat meie “Isaks”, siis see tähendab, et me aktsepteerime Tema täielikku autoriteeti meie elude üle. Sellest tulenevalt võlgneme talle oma täieliku kuulekuse, austuse ja kartuse (Malaki 1:6).

Niisiis, Jeesus Kristus õpetab meid palvetades tunnistama, et Jumal on “meie Isa”. Ta on meie elude suveräänne Looja. Ta on kõrgeks tõstetud ning Tema nimi on üle kõigi nimede. Ta on väärt meie imetlust, austust, armastust ja usaldust. “Meie Isa” tähendab ka, et lisaks meie taevapoolsele suhtele peame arvesse võtma ka meie maised suhted. Me oleme ühe Isa lapsed, kuigi me erineme värvilt, soolt, sotsiaalse saatuse poolest jne.

Päeva kirjakoht: “Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!”   Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad…” (Rooma 8:14-17)

Palvesoovid: Palvetame, et Jumala tundmine meie Isana võiks muuta meie elu.

 

Teine päev: ‘Pühitsetud olgu sinu nimi…’ (Matteuse 6, salm 9b)

Kirjakohad: Psalm 8:1-10; Psalm 19:1-14

Jeesus õpetab meid palvetades Jumalat kõrgele tõstma. Ta on ainuke terves universumis, kes väärib ülistust. Ta peab olema prioriteet meie elude kõikides aspektides ning kindlasti meie sügavas osaduses Temaga. Nagu üks kaasaegne teoloog ütles: “Palve ei peaks olema harjumus, mis justkui möödudes tunnustab Jumala kohalolekut, vaid see peaks avama tee tohutute aukartuse, imetluse, tänulikkuse, austuse ja jumaldamise dimensioonideni. Meie Isa lõi maailma just sellel eesmärgil. Samamoodi on kogu päästeplaan kujundatud olema tema hiilguse kiitus (Rooma 11:33-36; Efesose 1:4-6). Kui au antakse teisele inimesele või asjale siis see kahjustab seda, mis on mõeldud ainuüksi Jumalale.

Jumala nime pühitsemine tähendab “püha ja erilisena eraldama”. Peame meeles, et läbi kogu Vana testamendi on Jumala nimi lõputult kõrgem kui tema tiitlid või nimetused. Tema nimi esindab kogu Ta olemust. See peegeldab Ta iseloomu, Ta plaani, Ta tahet ja Ta autoriteeti. Moosese kogemusest saame näiteks lugeda: “Ja Issand laskus alla pilve sees. Mooses astus seal tema juurde ja hüüdis Issanda nime. Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!” Meie Isa omadused salmides 6-7 on samaväärsed “Issanda nimega”, mida mainitakse 5. salmis. Jumala “nimi” võib tähendada sama mis Ta “maine” (Psalm 23:3; Jesaja 48:9). Seega selle palve alguses õpetab Jeesus meid kiitma Jumalat selle eest, kes Ta on. See kiitus peaks väljendama meie veendumust, et meie Isa erineb kõigist teistest oma täiuslikkuses, pühaduses, armastuses ja armus. Kristlastena annab see meile võimaluse uurida läbi kõik osad oma eludest, nii avalikud kui isiklikud, ning paluda Tema armu, et Teda igakülgselt austada. Siin kutsub ausus meid oma motiive läbi vaatama ning küsima endilt, miks me teeme, mida teeme. Kas see on meie kasvav igatsus austada Teda eranditult kõiges? Kui mitte, siis see tähendab, et meie Isa nimi ei ole pühitsetud vaid teotatud. See oli Taanieli mire. Ta tunnistas üles rahva patud ning anus Jumalalt andestust ja taastamist, kuna kaalul oli Jumala nime au (Taanieli 9:17-19).
Praktikas tähendab Jumala nime “pühitsemine” tunnistamist sellest, mida Ta teinud on ning Tema austamist, mis on märk sügavast tänulikkusest ja siirast tänutundest (Psalm 34:1-3). Seeläbi anname Jumalale, mida Ta väärib, nii otseselt, väljendades oma kiitust ja ülistades teda, kui ka kaudselt, rääkides teistele, mida Ta on meie jaoks teinud. Lisaks saame pühitseda Jumala nime käes vastavalt Tema tahtele. Meile kristlastena on Jumalale allumatus see, kui nimetame ta nime asjatult, kutsudes Issandaks kedagi, keda me ei järgi kui selle nime väärilist (Matteuse 7:21).

 

Lõpetuseks, Jumala nime pühitsemine tähendab teiste inimeste Tema poole tõmbamist, pühendades oma elud sellisel viisil, et ‘meie valgus särab teiste ees, et nad meie häid tegusid nähes annaksid au meie Isale taevas.’ (Matteuse 5:16).

 

Päeva kirjakoht: “Issandast kiitleb mu hing. Viletsad kuulevad ja rõõmutsevad. Ülistage Issandat koos minuga ja tõstkem üheskoos kõrgeks tema nimi! Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.” (Psalm 34:3-5)

Palvesoovid:

– Palvetame, et meie taevase Isa nimi oleks pühitsetud kõikjal üle maailma.

– Palveta, et Tema nimi oleks eriliselt pühitsetud sinu elus, et sa saaksid olla Tema pühaduse vahend.

 

Kolmas päev: ‘Sinu riik tulgu…’ (Matteuse 6, salm 10a)

Kirjakohad: Jeremija 33:14-26; Matteuse 22:1-14

Palvenädala esimese kahe päeva jooksul oleme keskendunud “meie Isa, kes on taevas,” isikule. Kui me läheneme Jumalale, õpetab Jeesus meid ära tundma, et ta on “meie Isa” ja me peame oma imetluse ja kiitusega Tema nime “pühitsema” iga kord kui me palvetame. Neile väljendustele järgneb see, mida meie Isa tahaks, et me Talle ütleks: “Sinu riik tulgu.” Sellisel viisil palvetamine on Jumala kuningriigi eest palumine, kuningriigi, mille ainus Issand ja Kuningas on Tema. See on kuningriik maa peal (Matteuse 6:10a), kuid see ei ole sellest maailmast kõigi selle süsteemidega. Jeesus Kristus kinnitas seda Pilaatuse ees (Johannese 18:36). Kui me palvetame “sinu riik tulgu,” siis see tähendab, et me palume, et meie taevase Isa plaanid läheksid täide. Tema plaan on, et Jeesus Kristus tuleks ja valitseks Kuningate Kuningana ja Isandate Issandana. Tema plaan peaks olema meie kogu elu ja palvete peamine mõte. Kuid meie palved on tihti enesekesksed. Need keskenduvad meie vajadustele, meie plaanidele ja meie püüdlustele. Tihtipeale ei erine me väga väikestest lastest, kes ei tea muud kui oma enda tundeid ja vajadusi. Kristlikus elus on tõeline väljakutse, kui me peame võitlema vanade patuste harjumustega, mis tõusevad esile sügavast isekusest. Niisiis, kui me palvetame enda või teiste inimeste eest, palvetame, et Jumala tahe tuleks esile. Keegi väitis kunagi, et kui palve ei maini Jumala kuningriiki, siis see ei ole palve. Ta nimi on kõrgeks tõstetud, kui ta kuningriik tuleb. Ta kuningriik tuleb siis, kui ta hakkab valitsema meeste ja naiste südametes ning see algab siis, kui nad kuulevad evangeeliumi ja võtavad isiklikult Jeesuse Kristuse vastu oma Päästja ja Issandana. Selliselt saame öelda, et kuningriik on usklike südametes kohal (Luuka 17:21). Kuid me peame olema teadlikult sellest, et Jumala kuningriik ja kristlik elu seisavad meie maailmas silmitsi vastuseisuga, maailmas, mida valitseb saatan, kelle peamine omadus on vastuseis Jumala ja Ta rahva kuningriigile.

Kui me palvetame “Sinu riik tulgu”, siis see tähendab palvetamist, et Issanda Jeesuse Kristuse ligiolu oleks nähtav kõikide Ta laste eludes. See algab pöördumisest, kui tekivad uued kuningriigi kodanikud. See pöördumine nõuab, et antaks välja kutse (Matteuse 22:1-14), millele järgneb meeleparandus (Markuse 1:14-15) ja valmisolev vastus (Markuse 12:28-34).

Praegusel ajal eksisteerib maapealne kuningriik sisemiselt, teisisõnu, nende südametes ja mõtetes, kes kuuluvad Jeesusele Kristusele, Kuningale. Me peaksime palvetama, et nende inimeste hulk kasvaks. Kuningriik, mille eest me täna palume ja mille eelmaiku me juba tunneme, on ääretult väärtuslik (Matteuse 13:44-46). Mees tähendamissõnast müüs maha kõik, mis tal oli, et osta päästet. See vaimne kuningriik, mida esialgu kuulutati Aabrahamile (Luuka 8:11; 13:28), saab täielikuks ailles siis, kui kuri on hävitatud ja Jumal on rajanud uue taeva ja uue maa (Ilmutuse 21:1). Seega, palvetamine, et “Sinu riik tuleks”, on ka viide Issanda teisele tulemisele, nagu apostel Johannes meie Ilmutuse 22:20 ütleb: “Tema, kes seda tunnistab, ütleb: „Jah, ma tulen

varsti!” Aamen. Tule, Issand Jeesus!” Siis saavad lõpuks meie palved täielikult vastatud.

Päeva kirjakoht: Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus (Rooma 14:17).

Palvesoovid:

• Palvetame, et Jumala kuningriik saaks täna rajatud nende südametes ja eludes, kes Teda ei tunne.
• Palvetame, et Tema kuningriik tuleks meie südametes, vastavalt sellele, mida Ta väärib.
• Palvetame ka, et ühel päeval Ta tuleks ja murraks patu türannia ning taastaks selle maailma.

 

Neljas päev: ‘Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal…’ (Matteuse 6, salm 10b)

Kirjakoht: Matteuse 26:36-46

Siiani on Jeesus Kristus meile õpetanud, et iga palve fookus peaks olema “Sinu nimi, Sinu kuningriik, Sinu tahe”. See näitab, mis peavad olema meie palveelude prioriteedid. Täna, kui me läheme palves oma Isa ette, peame meeles, et me astume Isa ligiollu, kes on suveräänne. Kuid see suveräänsus tõstatab mõned küsimused. Näiteks, kuidas seostame Jumala suveräänsuse palvega “Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal”. Või, kui meie Isa on sõltumatu, kas see tähendab, et Tema tahe sünnib paratamatult nagunii? Kas meie tahe suudab tühistada meie Taevase Isa tahte, kui me palume tõsiselt ja siiralt? See on üks Piibli paradoksidest.

Me peame pidama meeles, et meie taevane Isa on suveräänne ning lubab inimestel teatud olukordades tegutseda omal tahtel. Jumal ei ole diktaatorlik Isa. Aafrika kontekst on täis näiteid isadest, kes oma tahet oma lastele peale suruvad. See, et Jeesus õpetab meid paluma “Su tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal,” näitab, et alati ei täideta maa peal Isa tahet. Meie palve peaks olema, et iga inimene ja iga asi maa peal oleks vastavuses Jumala täiusliku tahtega. Palvetamine, et “Sinu tahe sünniks nagu taevas, nõnda ka maa peal” on nagu protest praeguse aja ideede ja süsteemide vastu, mida iseloomustab saatana valitsus. Oluline on palvetada, et Jumala tahe võiks saada täielikult võidetud. Oluline on ka palvetada, et see, mis on Jumala jaoks väga oluline, võiks olla ka meie mõtetes prioriteet. See saab juhtuda ainult juhul, kui evangeelium hakkab inimeste eludes mõjule pääsema. Siis igatsevad nad täita Tema tahet ning saavad seega taevaste inimeste kogukonnaks maa peal. Seda saame kirjeldada kui käegakatsutavat tõestust Püha Vaimu tööst inimeste südames. Kui me palvetame “Sinu tahe sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal”, siis palvetame esiti, et meie taevase Isa tahe saaks meie tahteks. Mitte vastupidi. Siis palvetame, et Tema tahe saaks võitu ja saaks teostatud nii siin maailmas kui selles maailmas, mis veel tuleb. Kui me palvetame, peame uskuma, et Jumal teab, mis on hea ja me peame alati oma tahte Tema oma vastu vahetama. Jumala sõna tuletab meile meelde, et Jumala tahe on hea, meelepärane ja täiuslik (Rooma 12:2). Kui me palvetame, et Jumala tahe sünniks, siis peame aga olema teadlikud, et uhkus on tema tahte suur vaenlane. Uhkus pani saatana Jumala vastu mässama ning tänapäeval paneb uhkus mittekristlasi Jumalat tagasi lükkama ning juhib kristlasi mitte alluma. Selleks, et Jumala tahe saaks vastu võetud ning kui me oleme selles palves siirad, peab enesekesksus ilmselgelt järele andma. Inimlikult rääkides ei ole see lihtne. Kuid see on võimalik läbi Püha Vaimu armu. Meie Issand ja Päästja oli meile eeskujuks, kui ta ühel pimedal ööl Ketsemani aias palvetas. See oli vahetult enne seda, kui ta kinni võeti. Kolm korda palus ta, et Tema (ja meie) taevase Isa tahe sünniks (Matteuse 26:39-44).

Päeva kirjakoht: Me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud. (Rooma 8:28).

Palvesoovid:

• Palvetame, et Jumal annaks meile vaimset tarkust saada aru Tema tahtest (Psalm 119:27, 33)
• Palvetame, et meil oleks vaimne kalduvus Tema tahte poole for spiritual inclination (Psalm 119:32; 36)
• Palvetame, et Jumala tahe jääks huvide konfliktides alati peale

 

Viies päev: ‘Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev..’ (Matteuse 6, salm 11)

Kirjakohad: 5. Moosese 8:6-18; Matteuse 6:25-34

 

Kui me oleme keskendunud Jumala kui “meie taevase Isa” isikule ja Tema tahte sündimisele “nagu taevas, nõnda ka maa peal”, jõuame palveni: “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.” Kui olin ühe misjoniorganisatsiooniga Aafrikas teenimas, oli mul võimalus külastada paljusid kogudusi Euroopa linnades, eriti Saksamaal. See oli aastal 2000. Ühel pühapäeval pärast teenistust kutsuti mind ühe perega lõunale. Laua ümber lõunat süües rääkisime oma arusaamadest erinevatest mõtetest. Uudishimulikult küsisin ma lääne inimeste arvamust Jeesuse fraasi “oma igapäevast leiba anna meile tänapäev” kohta. Mu võõrustaja vastus šokeeris mind. “Sellel palvel pole tänapäeva lääne inimeste igapäeva elus mingit kohta. Milleks küsida Jumalalt midagi, mida meil juba nii palju on? Ma arvan, et see soov oleks loogilisem Aafrikas ja muudes arengumaades, kus on raske isegi ühte toidukorda päevas leida. Võib-olla oled sa oma siinviibimise ajal näinud, et see on tõsi.” Aga ometi, kas pole Jumal kõige allikas, mis meil on (5. Moosese 8:18)?

Mida tähendab “meie igapäevane leib”? See tähendab kindlasti leiba, mida me elamiseks vajame. See võib tähendada leiba tänaseks, aga ka leiba tulevasteks päevadeks. Mõlemad võimalused toovad esile fakti, et iga päev sõltume me oma taevasest Isast, et katta oma peamised vajadused, nii materiaalsed kui ka vaimsed. Loomulikult hõlmab see endas igapäevaseid vajadusi. Loomulikult tahame me paljusid asju veel, kuid kui me oleme ausad, siis meie tõelisi vajadusi on vähe. Jeesus Kristus õpetab meid keskenduma sellele, mida me tõeliselt vajame, ning usaldama end siis Jumalale, kes oma kõiketeadmises teab kõiki meie vajadusi enne kui me need Tema ette toome. Erinevalt nendest, kes ei ole Jumala lapsed ja kes võtavad kõiki elu ande iseenesestmõistetavalt peaksime meie palvetades tunnistama, et kõik, mis meil on, tuleb Jumalalt ja me sõltume Temast kõiges, mida me vajame. Oma helduses, katab Ta oma laste vajadused ja on seda teinud maailma algusest saadik. Pärast Aadama ja Eeva õnnistamist, ütles Jumal: “Mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles on nende seeme; need olgu teile roaks! ‘ (1. Moosese 1:29).

Peame ka meeles, et see palve meie Isale meie isiklike vajaduste eest seob meid ka teiste inimeste vajadustega. Kui me palvetame “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”, peab meie palve katma ka meie sõprade ja üle maailma puudust kannatavate inimeste materiaalsed, füüsilised ja vaimsed vajadused.

“Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev” tähendab tunnistamist, et Jumal on meie vajaduste täitmise allikas. Me peame saama lahti mõtlemisest, et me katame ise kõik oma vajadused. Me peame usaldama oma vajadused oma Isale, kes teab, mida me vajame. Ta ei jäta meile andmata.

Päeva kirjakoht:Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad! (Matteuse 7:7-11).

Palvesoovid:

• Avalda oma tänu Jumalale, et Ta kannab hoolt kõigi su füüsiliste vajaduste eest ning täna Teda selle eest, et ta jätkuvalt varustab, et Tema nimi saaks kõrgeks tõstetud.
• Võta aega, et palvetada nii teiste kui ka enda vajaduste eest.

 

Kuues päev: ‘Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele…’ (Matteuse 6, salm 12)

Kirjakohad: Matteuse 18:21-35; Luuka 15:11-32

Täna keskendume vaimsetele vajadustele. Ma kujutan ette, kui innukas sa oled astuma Isa ligiollu, kes on Püha. Soovimata su entusiasmi pidurdada, luba mul paluda vaikuse ja iseendasse vaatamise hetke. Vältimatu tõde on, et taevase Isa ligiollu sisenemine on blokeeritud, kuna on üks tõsine probleem mis nõuab lahendamist. See probleem on patt. See eraldab meid Isast ja teeb suhtlemise Temaga sellel tasandil võimatuks. Me oleme kõik patu tõttu saastunud ning jäänud ilma Jumala aust (Rooma 3:23). Me ei ole vaid saastunud, vaid lisaks ning eriti, määratud hukka saama. Me oleme selle patu pärinud oma esimestelt esivanematelt (Rooma 5:12). See on halb uudis. Kuid sellele halvale uudisele järgneb hea uudis ja see, et lootust on! Kuna inimkonna suurim probleem on patt, on nende suurim vajadus andestus! Seda annab meie taevane Isa kõikidele, kes seda paluvad. Jumala Sõna meenutab meile, et nende jaoks, kes on Kristuses, ei ole mingit võimalust, et nende patud kristlastena saaksid neid uuesti hukatusse ja igavesse kohtumõistmisse lükata (Rooma 8:1). Aga vaatame ette! Samal ajal kui me selle hea uudise tõttu rõõmustame, ärgem unustagem, et me peaksime alati olema teadlikud oma igapäevastest vajakajäämistest ja nõrkustest, kui need mõjutavad meie suhet Isaga, kes on taevas. Me peame alati paluma oma taevase Isa andestust nendele pattudele, mida me jätkuvalt teeme, olgu need teadlikud või alateadlikud, sõnas või teos, suhtumises või mõttes. Seega, teades, et me peame oma suhet Isaga alal hoidma, on see palve “Andesta meie võlad” ülitähtis. Andestuse palumine tähendab, et me peame Tema ees tunnistama kõik patud, olgu need teada või teadmata. Tema sõna kohaselt on Ta õiglane ja ustav meile andestama ning puhastab meid kõigest ülekohtust (1. Johannese 1:9).

Aga pidagem meeles, et Jeesus Kristus ei õpeta meid ainult Isa andestust paluma. Ta lisab, et me peame andestama ka neile, kes on meid haavanud. “Andestamine” tähendab lihtsalt “lahti laskmist”, “vabastamist”. Jumala lapse jaoks ei ole andestamine valik, see on Jumala Sõna käsk (Efesose 4:32). Kui me andestame neile, kes on meid haavanud, kui palju enam andestab meie taevane Isa meile, kui me temalt vabandust palume? Nüüd saab Taaveti laul meie eludes reaalsuseks:

‘Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust.‘ (Psalm 32:1-2).

Päeva kirjakoht: Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.  (Matteuse 6:14-15).

Palvesoovid:

• Võta aega, et oma patud Taevasele Isale üles tunnistada.
• Mõtle inimestele, kellele sa pole veel andestanud ning palu Jumal, et ta annaks sulle armu, et neile andestada, vabastades neid seega patu orjusest.
• Palu valgustatust, et sa oleksid võimeline paljastama saatana plaanid (2 Korintose 2:11), ning oleksid ka võimeline talle vastu seisma (1 Peetruse 5:8, 9).

 

Seitsmes päev: ‘Ära saada meid kiusatusse…’ (Matteuse 6, salm 13a)

Kirjakohad: 1. Moosese 39:1-23; Matteuse 4:1-10

 

Täna vaatame ühte meie vajaduste väga olulist vaimset aspekti, palvet vaimse kaitse eest. Inimestena seisame igapäevaselt silmitsi rohkete katsumuste ja kiusatustega, mis on vahel väga rasked. Jumala lapsed ei ole sellest vabad. Jumala Sõna toob selle kohta palju näiteid. Meie esivanemad Aadam ja Eeva sattusid kiusatusse Eedeni aias. Noort Joosepit ahvatles ta isanda Pootifari naine. Iiob, keda meie Isa kirjeldas kui “vagat ja õiglast, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast,” kannatas füüsiliselt saatana korraldatud katsumustes. Meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus, lihaks saanud Jumal, oli nelikümmend päeva kõrbes saatana kiusata.

Me oleme ümbritsetud olukordadest, mis jätavad meid kiusatustele kättesaadavaks. Me võime mõelda, miks meie taevane Isa lubab oma lastel sellistes olukordades olla ja miks mõned neist sattuvad kiusatusse. Kuid peame meeles, et meie taevane Isa ei kiusa kedagi (Jaakobuse 1:13). Siiski lubab Ta oma lastel katsumustest läbi minna, mis on tihti väga keerulised, nagu me ülalpool toodud näidetest näeme. Tihti tulevad need kiusatused meie eludesse just siis, kui me oleme üksi ja väga haavatavad. Joosep Vanast Testamendist on väga heaks näiteks sellisest olukorrast. Teda kiusati siis, kui ta oli jäetud üksi majja töötama, kui teised töötajad saadeti mujale teisi ülesandeid täitma. See oli ta isanda naise poolt hoolikalt välja mõeldud strateegia, et teda lõksu püüda. Naine tahtis temaga magada, vahendeid valimata. Saatan on kaval. Ta teab, kuidas oma lõksu üles seada ja saaki kinni püüda. Joosep, välimuselt ja kehaehituselt kena noor mees, seisis selle lõksuga silmitsi. Ja Jeesus Kristus, kes oli samuti pärast 40 päev paastumist väga haavatav, läks läbi kiusatuste, mis olid suunatud ihule, silmadele ja ta uhkusele. Tekib sama küsimus: miks lubab Jumal oma laste ellu kiusatusi? Jumalal, lubades oma laste ellu selliseid kogemusi, on selleks väga hea põhjus (Jaakobuse 1:2-3). See ei tähenda, et Jumal on eemalolev ja tegevusetu. Ta on kõikjal ja ta on kõiketeadev. Miski ei pääste Tema tähelepanu alt. Veelgi enam, Ta on suurem kui ükski olukord. Ta on lubanud, et Ta ei luba meid kiusata rohkem kui me suudame taluda (1. Korintlastele 10:13). Kui me palume “ära saada meid kiusatusse,” siis me lihtsalt tunnistame oma nõrkust ja haavatavust ning kinnitame oma täielikku sõltuvust Temast, et hoiduda igasugusest patust, kui me oleme kiusatuses.

Päeva kirjakoht: Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma. (Jaakobuse 1:13-15)

 

Kaheksas päev: ‘vaid päästa meid ära kurjast…’ (Matteuse 6, salm 13b)

Kirjakoht: 1. Timoteose 6:1-21

Täna kui me räägime oma Isaga, tahame paluda, et Ta kaitseks meid kurja eest. Saatan on langenud ingel. Ta on päris isik. Ta ei ole sümbol, nagu paljud inimesed ja isegi mõni kristlane usub. Selle läbi nad vähendavad ta tähtsust või lihtsalt ignoreerivad ta olemasolu. Kõik aga viitab sellele, et ta on väga aktiivne ja seda eriti praegu viimsetel päevadel. Ta on maruvihane ja põleb kurjusest. Teades, et ta on surma mõistetud ja tundes, et tal pole palju aega jäänud, peab ta kiirelt tegutsema. Sellepärast paneb Jumala Sõna meid valvele: “Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata.” (1. Peetruse 5:8). Ta ainus eesmärk on varastada, tappa ja hävitada (Johannese 10:10). Ta tahab teha kindlaks, et kui ta läheb kohtumõistmisele, võtab ta endaga kaasa nii palju inimesi kui võimalik. Ta teeb kõik, mis võimalik, et panna meid komistama ning hävitada meie kristlik elu. Me vajame hädasti oma taevase Isa jõudu ja kaitset. Mõnikord, kui me komistame, tunneme, et saatan on võitnud suure võidu, kuid me teame, et meie Isa on võimeline meid sellest välja tooma.

Kui me palvetame “vaid päästa meid ära kurjast,” kas see tähendab, et me jääme passiivseks ja ootame, et see pääste tuleks kandikul? Ei! Jumal tahab, et me teeksime selles päästeprotsessis temaga koostööd. Meie koostöö sisaldab seda, et me teeksime kõik, mida suudame, et vältida kiusatusse sattumist. Saatan saab lükata meid komistamise äärele, kuid ta ei saa sundida meid patustama. Lõppotsus on meie teha! Joosep Egiptuses näitab meile, et see on võimalik, kuigi raske. Ta ei vaadanud oma isanda naise füüsilist ilu. Selle asemel, et kiusatusele järele anda, ta põgenes, otseses mõttes. Joosepi moodi põgenemine, kui me kiusatusega silmitsi seisame, võib tunduda argpükslik. Kuid tegelikult see ei ole nii. See on julgus ja taskus. Ja üle kõige, see on piibellik (2. Timoteose 2:22). Meie osaks on saatanale vastu seista. Selleks, et paremini vastu seista, peame end Jumalale allutama. Enda Jumalale allutamine tähendab enda Ta Sõnale allutamine, nagu Jeesus Kristus sedategi iga kord kui saatan teda kõrbes kiusas. Iga uue kiusatuse peale oli Jeesuse vastus: “Kirjutatud on…” Me peame teadma, mis on Jumala sõnasse kirjutatud, et me saaksime sellele vajaduse hetkel toetuda (Psalm 119:11). Üks huvitav asi saatana juures on see, et ta armastab ägedat vaidlust, nagu Jeesuse Kristusega. Aga üks asi, mida ta ei suuda taluda, on vastuseis. Kui sa talle vastu seisad, siis ta põgeneb (Matteuse 4:10, Jaakobuse 4:7). Aga ta ei väsi. Ta võib end maskeerida ja tulla tagasi teisel kujul. Sellepärast peame iga päev ja igas olukorras palvetama. Kui meid kimbutavad kiusatused ja teistsugused raskused, on keeruline selgelt mõelda. Siis on hea ja meeldiv pidevalt seda palvet paluda, enne kui kiusatus tekib. See palve on loomulikult meie pühitsemise palve ja see on Jumalale meelepärane (1. Tessaloonika 4:3-4).

Meenutagu sõna “meie” kasutamine palves meile, et kõik, mida me palume iseendale, peaks katma ka meie vennad ja õed Kristuses igal pool. See on see, mis annab apostel Pauluse palvetele kaalu (Efesose 3:14-21; Kolossa 1:9-14).

Päeva kirjakoht: Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.  (1. Korintose 10:13)

Palvesoovid:

• Palume, et Jumal annaks meile armu olla võimeline seisma vastu saatana kiusatustele.
• Palvetame päästet neile, kes on sattunud saatana kiusatustesse.
• Kiidame ja täname Jumalat muudetud elu eest, kui me palvetame nagu Jeesus Kristus õpetas.