Ernst Ader

Väljaandest: ühendatud usklikkude alliantsne juubelikonverents 1918-1932. Nelipühil, 16. ja 17. mail 1932. a. Metodisti kirikus Tallinnas.
(Algne kirjaviis säilitatud)

Viisteistkümmend aastat ei ole üldajaloo käigus pikk aeg, kuid möödunud aastad on eriti rikkalikud olnud oma mitmekesisusega ja saavutiste küllusega. Riike on varisenud kokku, uusi on nende asemele sündinud, aastasadu hellitatud unistusist on paljud teostatud, põliselt seisnud majanduslikkudest ja sotsiaalsetest vaadetest on mitmed purunenud ja ümberhindamist leidnud. See kõik on sündinud möödunud viieteistkümne aasta kestel.

Usklikkond on ka lääbi elanud nende aastate jooksul suuri muudatusi. Mitte ammu, vast ilmasõda päevil kannatasid mitmed oma usu pärast, kuid nüüd on piiramata vabadus uskumiseks ja usuliseks tegevuseks. Neil aegadel on teostamist leidnud paljudki kavatsused, mida endistel aegadel ainult sosinal juleti üksteisele avalda. Alliantskonverentsid, kuhu tuhanded kokku tulid õnnistuste pärast, on samuti viimase viieteistkümne aasta saavutis, olgugi et igatsus sarnaste võimsate konverentside järele elas juba paljude aastate eest mitme jumalalapse südames.

Usklikud mitmest ringkonnast on üksikutel juhustel alati ühiselt kokku tulnud, seda esikätt võimsate äratuslainete tõusuaegadel. Mõnest suuremast koosolekust, kas palvelate õnnistamisest, aastapäevadest võtsid osa ikka enam vähem ka teiste koguduste ja usuringkondade liikmed. On säilinud andmed aegadest aastaid 25 tagasi, millal üksikud vabameelsed usklikud korraldasid oma kodudes armastussöömaaegu, kuhu kutsusid vendi-õdesid mitmest uskkonnast.

Levis ka mõte usklikkude üldisi koosolekuid-konverentse korraldada. Sajandi vahetusel peeti juba Tartus usklikuks saanud mõisaproua Brasch’i korraldusel koosolekuid, kus kõnelesid vennad mitmest ususeltsist. Harjumaal 1888 ja 1889. aastal vennastekoguduses sündinud ärkamise kaudu oli Laitse mõisa omani parun Voldemar Üxküll usklikuks saanud. Varsti külastas teda tuntud alliantsmõtte eelvõitleja õpetaja Stockmayer Saksamaalt, kelle kaudu parun Üxküll omas alliantsvaated. Laitse mõis ja pärast poole ka Jälgimaa mõis said peagi alliantsmõtteliste usklikkude käimise kohaks. Siin töötasid peale parun Üxkülli vennad Fiskar, Moring, Jälgimäe mõisaomanik v. Glehn ja teised. Laitse mõisas peeti ka esimesed alliantspinnal asuvad piiblikursused. Selle alliantsmeelse ringkonna ettevõttel korraldati Keilas Adam Podin’i poolt korduvalt alliantskoosolekud “alliantskonverentside” nime all. Osavõtjate arv neis kõikus saja ümber ja need enamuses saksa keelt kõnelevast ringkonnast. Kõnedega esinesid tuntud välismaa vennad. Nii juba 1906. aastast peale esinevad jutlustajad Grobb, Kargel, Kräker, Schilling, parun Nikolai ja mõnigi teine. Osa kõnesid tõlgiti ka eesti keelde. Need konverentsid võidavad varsti poolehoidu saksa keelt kõnelevates usklikringkondades.

Varsti näib alliantskonverentside mõte ka Venemaa usklikkude juurde tungivat. Ehk olid ka Keila koosolekud üheks eeskujuks, et Venemaal asuti tegelikult allinatskonverentside mõtte juurde 1908. a. 26. jaanuaril peeti Peterburis mitme usu seltsi esindajate osavõtul koosolek, kus otsustati ühiskonverentse korraldama hakata. Kavatsuse eesotsas seisavad meile tuntud usklikud vangimajade peavalitsuse ülem H. Maksimovski, jutlustaja Prohanov, parun Nikolai ja vürsti Lieven, kellede südametes see mõte juba mõni aeg elas.

Suuremate ühiskonverentside korraldamise kavatsus oli jõudnud juba Eesti usklikkude juurde. Allika palvelasse kutsuti kokku 1907. a. 12. märtsil “nõupidamise tund vaimuliku ühenduse üle kõigi usklikkudega”, kus pärast õpetaja Krüker’i vaimulikku kõned läbirääkimistel soovi avaldati “üht vaimuliku konverentsi ära pidada”. Kuid kitsendatud politiliste olude ja mõnede vastuseismisel jäi mõte teostamata. Oli kartus, et alliantstöö kaudu tuleb kogudustesse “pillutamisi ja segamisi” ning piiblilikkude tõdede eitamist.

Nii aastaid elas usklikkonna ühise töö mõte paljudes, kuid puudusid isikud, kes selle mõtte oleksid võinud ümber muuta jõuks ja teoks. Alles ilmasõja lõppedes, pärast suure Venemaa revolutsiooni päevi kerkisid üles kaks noort venda, kes oskasid kasutada usklikkonna igatsust ning suutsid võita kõike vastuseismist ja sellega aluse panid käesolevale alliantstööle, esikätt alliantskonverentsidele. Need mehed olid Karl Leopold Marley ja Karl Kaups.

Siin oli olulise tähtsusega, et nimetatud kaks usklikku meest oma elukäigus tihemalt kokku puutusid ja sõbraks said. 1911. a. töötasid mõlemad Volta vabrikus, K. L. Marley tehniku õpilasena ja K. Kaups töölisena. Siin said nad üksteisega tuttavaks. Et kumbki liikus ja töötas eriringkonnas, samuti vabrikus töötasid lahus, siis nende kokkupuutumised, olgugi vennalikud, olid ja jäid harvadeks ning kaunis pealiskaudseteks. Kuid mõlemale vennale on ette nähtud ühine saatus, nimelt 1912. aasta veebruarikuus sõidavad seltsis Lõuna-Venemaale Berdjanski linna õpetaja Jack’i juurde endid jumalariigi tööle ette valmistama. Ühine tee, ühine õppimine, ühised raskused, mured ja rõõmud tegid nad sõpradeks. Ilmasõja ajal tulid nemad kodumaale tagasi ja töötasid kahekesi 1915. aasta alul kuus nädalat K. Kaupsi kodukoguduses Kärdlas, Hiiumaal. Issand saatis siin nende töö läbi laialdase ärkamise. Vendade jõuküllane nooruslik tulidus ja töö õnnistused tegid neid laiemates ringkondades tuttavaks. Järgnevad kuus nädalat enne ilmasõtta minekut töötavad nad seltsis Tallinnas jumalariigi töös. Tol ajal V.-Tartu maanteel asuvad nn Hacke’ palvelas avaldas võimas vaimutegevus, millest osa võttes noored vennad said uut tuld. Vaimuväes ja sisemise veendega tunnistasid Kristusest, kutsusid hingi Tema juurde ning lühikese ajaga olid saanud üldtunnustatud paremateks vaimulikudeks kõnelejateks Eestis. Seepärast nendest kuulutatud tõekspidamised leidsid vastuvõtliku pinna hulkade südametes. Järgmisel aastal s.o 1916. a. juunikuus on koos esimene “alliantskomitee” koosolek, kus otsustatakse pärast pikemat kaalumist esimesel kohasel võimalusel pidada suurem alliantskoosolek usklikkudele. Komitee koosnes ainult kahest liikmest – kahest sõbrast, ja koosolek oli kaugel kodumaast – Krasnoje Seloos, ning koosoleku ruumiks oli avar taevas peakohal ja lõhnav värske heinasaat seljataga. Kuid see otsus omal ajal teostudes pani aluse ühendatud usklikkude allinatskonverentsidele.

Möödus veel üks aasta. Vali käsi oli üle K. Kaupsi käinud. 1917. aastal 10. aprillil mürsk purustas sõjaväljal tema jala, mis varsti ära lõigati. Läbi mitme vintsutuse ja raskuse jõuab vend Petrogradi haiglasse, kus viibib kuni 9. novembrini. Varsti pärast seda peab “alliantskomitee” jälle nende kahe osavõtjaga oma teise koosoleku, kus arutusele tuleb “Üleüldise Eesti Ühise Noorte Usklikkude Konverentsi” kava, määratakse kindlaks ühisteema, osavõtjad ringkonnad ja laulukoorid. 1918. a. jaanuarikuus ilmub üleskutse “Tulge alla ja aidake meid!” kus on sarnane allkiri: “Mõlemad sõbrad: Karl Marley, Karl Kaups.” Üleskutses põhjendatakse noorte seas töötamise tarvilikkust ning kirjeldatakse loodetavat kasu konverentsist, mille siht oleks “1) kasvamine armus ja Vaimu väes sisemise inimese poolest, 2) Eesti nooruse võitmine Kristusele ja evangeeliumi kuulutamine nende hulgas ja 3) Ühinemise ja organiseerimise küsimus”. “Konverentsi aeg oleks teisel, kolmandal ja neljandal Ülestõusmise pühal.”

See ettevõte teostuski noorsoo konverentsina määratud päevadel 1.-3. aprillil Saksa okupatsiooni vägede maal viibimise ajal. Koosolekud peeti Veerenni tänaval asuvas Evangeeliumi Kristlaste palvelas. Ruum oli tulvil rahvast täis. Osavõtjad, kõnelejad ja lauljad olid enamasti baptisti, Sinise Risti, Ev. Kristlaste, Vennastekoguduse ja kirikuusklikkudest ringkondadest Tallinnast ning provintsist. Esinesid mitmed laulu- ja mängukoorid. Oli rohkesti noori tegelasi. Kuid üks konverentsi mõtte ülesvõtja K. Kaups peab konverentsilt puuduma – ta on üle piiri Nõukogude Venemaal. Konverentsi motoks oli suurte tähtedega lause kõnetooli kohal “Meie ühendus on Jeesuses”. Konverentsil peetakse peale kõnekoosolekute veel läbirääkimiskoosolekuid, kus arutusele tulevad küsimused uussünnist, pöörmisest ja pühitsusest. Konverents oli õnnistusrikas, mitmed said päästetud, noorsootöö mõte ja korraldus leidis suurt poolehoidu.

Esimene konverentsi eriline tähtsus seisis selles, et mitme ringkonna usklikud ühiselt ja üheväärselt võisid Issanda tööd teha esmakordselt niisuguses suures ettevõttes, kui see konverents. Ühistöö tekitab ühistunde, ning see tunne võeti kaasa konverentsilt lahkudes. Veel näitasid need päevad, et suurte ühiskonverentside kordamiseks on Eesti usklikkudel küllalt jõudu. Tekkis usk ühisettevõtete edusse. Olgugi, et konverents oli mõeldud eeskätt noortele ja kandis sellekohast nime, võtsid temast osa suurel hulgal keskealised – vanemad usklikud, sellega konverentsi õnnistused ei piirdunud ainult teatud vanusega.

Järgmine konverents otsustati pidada talvel jõulu ümber. Kuid et “see oleks aga paljudel liig pikk aeg ootamiseks”, peetakse vahepeal 14.-16. septembril suurem ühendatud usklikkude koosolek samas palvelas. Osavõtt oli seekord samuti suur. Osavõtjad ringkonnad olid samad, mis Ülestõusmispühade aegsetel koosolekutel. Läbirääkimiskoosolekul käsitatakse tähendussõna kümnest neitsist. Alanud vabadussõja pärast peetakse jõulupühade asemel konverents järgmise s.o 1919. a. Ülestõusmise pühadel. Konverentsiks ilmus üleskutse pealkirja all: “Eesti noorsugu Kristusele!” ja endiselt K. L. Marley ja K. Kaupsi allkirjadega. Nagu üleskutsest näha, loodetakse “Üleeestimaaliselt ühise uskliku noorsoo koosolekust” peale vaimulikkude äratavate ja ülesehitavate hüvede veel mõndagi uskliknoorte organiseerimiseks, mis viimane aga soovitud ulatuses jäi saavutamata.

Konverents oli eriti võimas. Osavõtt oli suur ja osavõtjate ringkonnad laialdased, endistele oli veel seltsinud metodistid. Laulis sadandetesse ulatava liikmete arvuga laulukoor K. Kaupsi juhatusel. Konverentsi motod olid: “Noorsoo päästmine” ja “Noorsoo kasvamine Issandas”. Konverentsil peeti lahuskoosolekuid naistele ja meestele päevakohaste küsimuste üle ning läbirääkimiskoosolekul arutati teeme: “Usklikkude armastus ja ühendus” ja “Jumala rahva eestpalve amet”.

Sellel konverentsil moodustati viieliikmeline konverentsi komitee, kus peale asjaalgatajate K. Kaupsi ja K. L. Marley oli veel M. Prikask, E. Tannebaum ja J. Lipstok. Uue komitee kokkukutsel peetakse 1920. aasta konverents juba Nelipühipühade ajal ja kannab seniste noorsookonverentside nimetuse asemel nimetust “Ühendatud usklikkude konverents”. Sellest ajast peale peetakse neid konverentse ikka Nelipühipühadel. Konverentsil on seekord paljundatud kava, mis kannab kaanel kunstnik P. Singi sümboolset pilti. Teemad olid: “Püha Vaim”, “Valvamine” ja “Usust äralangemise astmed”. Uudsusena peetakse siin ühine pühapäevakool lastele.

Oli kätte jõudnud alliantskonverentside romantismi aeg. Ühismõte oli kõikjal läbi löönud. Paljud senised vastuseisjad pidasid paremaks oma vaateid mitte avaldada. Keegi ei julgenud ennast avalikult alliantsmõtte vastaseks tunnistada. Kuid erilisteks konverentsi sõpradeks olid kujunenud nõnda nimetatud “vabameelsed kiriku usulised” ja veel “Sinise Risti” ning noorte C. E. ringkonnad. Nelipühi päevade saabumisel voolasid kokku tuhanded usklikud igast kodumaa nurgast ligidalt ja kaugelt jala, hobustega ning eravagunites. Et Veerenni tänava palvela ei mahutanud kaugeltki kõiki kokkutulnud konverentslasi, siis avati palvela aknad ja hulgad põnevusega kuulasid õues. Palju paluti konverentside pärast. Leidus alati usus ja vaimuväes kõnelejaid. Paljud leidsid neil päevil Issanda, kuid veel suurem hulk, sajad ja sajad konverentside möödumisel lahkusid uue jõuga, uue tulega. Eriliselt tõusuküllased olid konverentsid paaril järgneval aastal s.o 1921. ja 1922. Esimesel neist olid päevateemideks: “Kristuse ja tema rahva ühendus”, “Võidule noorus!” ja “Jumala rahva rutulised ülesanded enne Kristuse tulemist”. Konverentsil kõnelesid ka välismaalased: õpetaja Krüker ja vennad Jokised.

Kuid varsti võis konverentside juures märgata pikaldast tagasiminekut. Kavad ja teemid olid endiselt hästi välja töötatud. Kodumaa paremad kõnelejad pakkusid oma küpsemat. Kuid hulkades oli endine vaimustus kadunud. Osavõtjate ringkondade suurem huvi siirdus jälle oma kohapealsele tööle. Olid tekkinud üksikutel kogudustel ja koondistel omad vaimulikud konverentsid. (Nii 1920. a. peale baptisti koguduste ühendusel, 1923. a. peale Noorte Usklikkude C. E. liidul.) Osa asja eesvõitlejaid ja tegelasi olid kas väsinud või mõnel põhjusel tagasi tõmbunud. Neist ja veel ehk muudestki põhjustest oli tingitud, et, olgugi konverentsidest osavõtt näiliselt ei vähenenud, siiski puudus endine vaimustus. Hulkade vaimustusel on alati kalduvus pärast suuri tõusuaegu tublisti alaneda. See sündis ka siin.

Kõik seitse senipeetud konverentsi olid korraldatud Veerenni tänava palvelas, kus töötas Ev. Kristlaste kogudus. Kuid nimetatud koguduses sündinud lahkumisis edasi arenedes sulgusid selle suure palvela uksed alliantskonverentsile. 1925. a. konverents peeti Grand-Marina kinos. Õnnistused olid siingi ligi. Tuhanded tähelepanelikult jälgisid kõnesid konverentsi aulisel üldteemil: “Usk, lootus, armastus”. Järgmise aasta konverentsi teem oli “Jumala tempel”. Siin esinesid ka paljud välismaalased, nende seas ka Dr. F. Clark, C. E.-liikumise alustaja. Konverentsi peetakse endiselt samas kinos, kuid õhtused äratuskoosolekud võidi pidada juba alliantskonverentside algkodus – Veerenni tänava palvelas. Siin on käesoleva ajani peetud kõik järgnevad konverentsid, kuna viieteistkümne aasta jooksul konverentsi üksikuid koosolekuid on peetud baptisti palvelas Allika tänaval, Jaani ning Oleviste kirikutes, Lutheri rahvamajas ja mujalgi.

Viimaste konverentside ülesandeks on kujunenud mitte niivõrd usklikke vaimustada ühistundeks ja ühistööks, vaid neile pakkuda kord aastas paremate kõnelejate poolt hästi läbitöötatud kõnesid sügavatel ja õpetlikkudel teemidel. Kõnelejad kui K. Kaups, K. L. Marley, P. Sink, A. Kuum, H. Kokamägi, ja mitmed teised on viimastel konverentsidel käsitanud: “Iisraeli teekonda – Iisrael Egiptuses, kõrves ja tõotatud maal” (1927. a. konverentsil), “Issanda päeva koidupuna ja sündmusi” (1928. a. konverentsil), “Jeesuse isikut” (1929. a. konverentsil) ja järgnevalt “Võidmise andi” ning “Läkituskirju Ilmutamise raamatu seitsmele kogudusele”. See hüve möödunud konverentsidel on toonud neisse iga aasta korduvalt kokku tuhandeid ühisele õppimisele ja süvenemisele. Selles seisabki käesoleva aja alliantskonverentside oluline väärtus.