Ettekanne: Franklin Graham
Kõne on peetud konverentsil “Amsterdam 2000”

Ma usun, et kui keegi on ‘elutee’ ääres kraavis, ja sa peatud ja aitad teda, paneb ta tähele, mida sa talle ütled. Oluline pole see, mis konkreetselt juhtus. Kui sa peatud inimese pärast, siis pole mitte ainult tema sinu tänulik kuulaja peale seda, kui sa oled teda abistanud, vaid sa oled ära teeninud õiguse kõneleda tervele tema perele ja nad panevad seda hoolega tähele. Terve pere on huvitatud sellest, miks sa peatusid ja aitasid.

Nii otsin ma mingisse kogukonda või mingile maale minnes võimalusi, kuidas me seal elavaid inimesi aidata saaksime. Kui me vaatame meie Issanda maapealsele teenimisele, ei saatnud ta ära ühtegi inimest, kes Tema poole pöördus abi saamiseks. Seal olid pimedad, kes soovisid saada nägijateks. Näiteks Bartimeus Jeerikosse mineva tee ääres. Ta hüüdis, “Sina Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Ja Jeesus, kes oli läbimas Jeerikot teel Jeruusalemma ja ristile, peatus pimeda Bartimeuse pärast ja ütles, “Kutsuge ta siia.” Meie kõik teame seda lugu. (Vt Mk 10,46-52).

Jeesus ei saatnud kedagi ära. Jeesus halastas haigetele, surijatele, näljastele. Aga Jeesus ei tulnud maa peale meile paremat elu võimaldama, ega ju? Ta tuli selleks, et anda igavest elu. Ta tuli ristil surema meie pattude eest. See oli Kristuse tuleku eesmärk. Kuid ta oli kaastundlik.

Ma usun, et kui me mõtleme oma vaimulikule teenimistööle ja evangelistidena soovime minna maailma kuulutama evangeeliumi sõnumit, tuleb meil seda teha armastuses ja otsida võimalusi nende inimeste aitamiseks, kellele me sõnumit jagame. Samaarlase Kukru (Samaritans Purse Minisries) organisatsiooni vahendusel oleme püüdnud jagada abi ja evangeliseerida. Rohkem kui 21 aasta jooksul on meil olnud võimalus tegutseda erakordsetes piirkondades.

Kesk-Ameerikas, Nikaraaguas toimunud kodusõja ajal helistas mulle ‘contra’ armee kindral. See oli sissisõdalaste armee, mis sõdis kommunistliku sandinistide valitsuse vastu. Mees ütles, et ta on contrate armees ja soovib teada, kas me oleme nõus saatma arste nende sõdurite jaoks. Ma ei tahtnud sinna minna, ma ei tahtnud sekkuda sõjategevusse. See oli kõige ebasoovitavam koht, kuhu minna. Tegemist oli väga keerulise olukorraga, kes seda mäletavad.

Nii ütlesin kindralile, et me oleme kristlased ning et ma pole kindel, kas nad soovivad kristlastest arste. “Sellest pole midagi,” vastas ta, “meil oleks hea meel ka kristlastest arstide üle.” Ma mõtlesin, et pean asja pisut tugevamalt esitama. Nii ütlesin: “Meie arstid on evangelikaalid. Nad tahavad jutlustada ja oma usust tunnistada teie sõduritele, ning ma pole kindel, kas te sellega nõustute.” “See oleks tore,” kõlas vastuseks, “meil on hea meel, kui need arstid meie haiglates jutlustavad ja oma usust tunnistavad.” Siis sain aru, et ka sellest polnud abi. Ütlesin: “Me ei suundu kusagile ega saada oma arste haiglasse, eriti veel sõjategevuse piirkonnas, enne kui ma ise pole kõigepealt piirkonnaga tutvunud. Ma ei toimiks õieti saates arsti sõjategevuse piirkonda, kui ma ise pole seal käinud ning ma kardan, et ma ei saa tulla enne paari kuu möödumist.” “Hästi, me ootame teie saabumist,” vastas ta. Siis ütlesin: “Olgu, mul läheb aega umbes kolm kuud, ja seejärel ma tulen.” Ma lootsin, et ta asja unustab, kuid iga kahe nädala tagant helistas ta mulle ja teatas, “Me ikka veel ootame teie saabumist.”

Ma mõistsin siis, et mul tuleb sinna minna. Ja ma läksin. Me käisime džunglites ja nägime vajadust abi järele. Me saatsime sinna arste. Nad võisid kuulutada evangeeliumi. Kuid üks probleeme minu jaoks oli see, et ma vajasin kedagi, kes oskaks jutlustada hispaania keeles. Nii ma palvetasin: “Issand, kui Sa soovid, et ma sinna lähen, siis pead Sa mulle saatma kellegi, kes suudab jutlustada hispaania keeles.” Kui ma Honduurasesse jõudsin ja me valmistusime džunglisse minemiseks, tuli meie juurde seesama kindral. Tema kõrval oli veel üks mees, kes end tutvustas ja keda ma kätlesin. Ta on täna õhtul siin. Kindral rääkis mulle sõjast ja sellega seotud probleemidest, ja me vestlesime umbes kaks tundi. Kuid pika autosõidu jooksul meie vestlusteemad ammendusid. Siis pöördusin tema saatja poole.

Kogu aja olin endamisi palvetanud: “Jumal, palun saada mulle keegi, kes oskaks hispaania keeles jutlustada.” Pöördudes tema poole, küsisin tema nime. Ta vastas: “Minu nimi on Ruben.” Küsisin seejärel: “Ruben, kust sa pärit oled?” Arvasin, et ta on pärit Honduurasest või Nikaraaguast. Ta vastas: “Olen pärit Dallasest, Texasest, USA-s.” Pärisin: “Mida sa siin teed?” “Ma jutlustan džunglis sõduritele,” kõlas vastuseks. Ma võisin lihtsalt tänada Issandat palvekuulmise eest. Nii juhtuski, et kui meie arstid läksid haiglasse, tõlkis Ruben neid. Ta kuulutas evangeeliumi ja me võisime näha, kuidas mitmed sõdurid uskusid Jeesusesse Kristusesse.

Mõni nädal hiljem helistas seesama kindral. Ta ütles, “Suur tänu arstide eest. Ent ma vajan jälle teie abi.” Mina ohkasin endamisi, et mis siis seekord on vaja. “Me vajame kaplaneid,” teatas ta. Ta lisas: “Meie mehed surevad lahinguväljal. Me sooviksime kaplaneid, kes oskavad neile rääkida usust Jumalasse.” Ma vastasin: “Hästi, aga meie valmistame ette ainult selliseid kaplaneid, kes on evangeelsed kristlased. Kas see tekitab probleeme?” “Sugugi mitte. Meil oleks väga hea meel kaplanite üle, kes on evangelikaalid,” teatas ta.

Seega läksime džunglitesse ja õpetasime välja 115 meest. Need olid sõdurid, džunglisõdalased. Komandör tuli nende ette ja ütles üksteise järel meestele osutades: “Nii, sinust tuleb kaplan, ja sinust, ja sinust…” Need 115 valvelseisangus meest olid automaatidega ja käsigranaatidega varustatud sõdurid. Ma jõudsin mõelda: “Kas nemad ongi siis meie kaplanid? Oleme paraja supi sisse sattunud.” Need mehed oskasid tappa ja sõdida. Nad ei teadnud midagi Jumalast ega tema Pojast Jeesusest Kristusest. Esimese kolme kuu jooksul me kuulutasime neile evangeeliumi igal korral kui me nendega kohtusime. Ning iga kord kui me esitasime kutse eestpalvele, tõusis kaks või rohkem meest püsti, et anda oma elu Jeesusele Kristusele kui Issandale ja Päästjale. Viie kuu möödudes olid kõik 115 meest saanud usklikuks. Kui sõda sai läbi, läksid need mehed tagasi oma kodumaale ja täna on enamus neist meestest seal pastorid. Mõned neist kogudustest on suurimad sellel maal. Au olgu Jumala nimele.

Kuid me peame kasutama võimalusi, mida Jumal meile annab inimestega kontakti saavutamiseks abistamise kaudu. Ma ei mõistnud selle töö tähendust ega ulatust, kui vastasin armee kindrali esimesele kõnele, milles ta palus abi arstide näol. Ma ei arvanud, et see viib omakorda kaplanite koolitamiseni, kes hiljem kodumaale tagasi minnes osutuvad misjonärideks oma rahvale ja tänaseks on mõnede suurimate sealsete koguduste pastorid. Ma ei teadnud, et see oli Jumala plaan. Ma proovisin seda vältida. Ma ei tahtnud seda tööd teha, sest ma kartsin, et mind kritiseeritakse selle pärast.

Kui me püüame jõuda inimesteni ja neid aidata Issanda nimel, siis on alati neid, kes meid kritiseerivad. On neid, kes püüavad teid peatada. Sa võib olla ütled: “Kuid Franklin, meie töö ei ole nii laiaulatuslik kui Samaarlase Kukkur. Meil ei ole suurt programmi.” Jeesus ütles: “Kes iganes annab juua kas või ainult karikatäie külma vett, teeb seda otsekui minule.” (Vt Mt 10,42). Me saame abivajajale anda karikatäie külma vett. Maailm januneb mitte ainult vee järgi, vaid Jumala Sõna järgi. Ja sõbrad, mehed ja naised – meie vastutusel on evangeeliumi viimine inimesteni.

Nüüd tahan teile rääkida kaastundlikust südamest. Ma ei räägi enam pikalt, aga ma soovin, et te teeksite endale mõned märkmed. Kõige kaastundlikum tegu toimus siis, kui Jumal saatis oma Poja taevast maa peale patuse inimese pärast. Kristuse surm ristil sinu ja minu eest siis, kui me alles patused olime; Kristuse surm oli terve ajaloo kõige kaastundlikum tegu. Ei ole kaastundlikumat tegu kui Kristuse surm ristil sinu ja minu eest.

Täna õhtul tahan rääkida sellest, mida olen 48 eluaasta jooksul õppinud evangeelse sõnumi kuulutamisest. Vaadates oma isa, teisi evangeliste, kuulates ja ise evangeeliumi kuulutades olen üht-teist õppinud, mida sooviksin teiega jagada. See ei tähenda, et te peaksite seda kõike kasutama, kuid arvan, et mõned tähelepanekud võivad teile olla abiks. Soovin neid asju teiega kui vendadega jagada.

Kõigepealt, kui kavatseme kuulutada evangeelset sõnumit, tuleb meil lähtuda Piiblist. Kas see on arusaadav? Meil tuleb kasutada Piibli teksti. Te ütlete: “See on ju iseenesest mõistetav.” Kuid ausalt öeldes olen mina kuulnud sõnumeid, mis ei põhine Pühakirjal. Need sõnumid sisaldavad lugusid, väga huvitavaid näiteid, elulisi kogemusi. Need kõnelejad räägivad Jumalast ja Jeesusest, aga nad ei kasuta selleks Jumala Sõna. Pangem tähele – Jumala Sõna on autoriteetne ja selles on meelevald. Mehed ja naised, me peame jutlustama Jumala Sõna ja me peame olema ustavad Jumala Sõnale. Seega, kasutage teksti Pühakirjast.

Pastor Greg Laurie, kes mõni hetk tagasi luges Pühakirja, on USA ühe suurima koguduse pastoriks. Ta on ka tuntud evangelist ja peab koosolekuid üle terve USA. Äsja saabus ta tagasi Austraaliast, kus ta mõne kuu eest oli koos Steve Grace’iga.

Kuid tekst, mida ta luges, on väga hea jutlustamise tekst. Selles on öeldud – “Ja Jeesus rändas mööda linnu ja külasid, õpetades ja käies teed Jeruusalemma poole. Aga keegi ütles temale: ‘Issand, kas neid on pisut, kes pääsevad?'” (Lk 13,22). Väga hea võimalus kuulutada sõnumit, sest sa võid selle küsimuse suunata oma kuulajaskonnale, öeldes, “Ehk soovid sa teada saada, kas sina võid pääseda?” Mina esitan alati kuulajaskonnale küsimusi. Kui olen lugenud kirjakoha, pöördun kuulajate poole: “Kuidas on sinuga? Oled sa sellele kunagi mõelnud? Oled sa päästetud? Oled sa teel taevasse? Oled sa valmis astuma Kõigeväelise Jumala ette ning oled sa kindel, et Ta võtab sind vastu taevasse?” Siis küsin järgmise küsimuse: “Oled sa kindel?” Ja kui olen küsimuse esitanud, siis vastan sellele ise nii nagu paljud kuulajad mulle vastaksid: “No ma arvan, et ma lähen taevasse peale surma.” Seepeale ütlen: “Ma ei räägi arvamisest. Küsimus on teadmises. Kas sa tead, et sa oled teel taevasse?” Nii võite kasutada kirjakohta ja alustada vestlust kuulajatega, esitades neile sellega üleskutse kaasa mõelda.

Ja siis veel midagi, mida ma tavaliselt teen. Kui olen kirjakoha lugenud, esitan kohe kutse eestpalvele. Kohe alguses esitan kutse tulla eestpalvele. Ma ütlen neile: “Täna õhtul annan ma teile võimaluse midagi teha, mida te võib-olla kunagi varem oma elus pole teinud. Mõne aja pärast, mitte kohe praegu, vaid mõne aja pärast kutsun ma teid üles tõusma oma kohtadelt ja tulema vahekäiku. Ja ma soovin, et te tulete ja seisate selle platvormi ees. Kui sa ei tunne Jeesust Kristust oma Issanda ja Päästjana, kui sa pole kunagi kogenud Jumala andestust, tahan ma täna õhtul anda sulle võimaluse oma pattu Jumalale tunnistada ja Tema ees andeks paluda ja usu kaudu võtta vastu Jumala Poeg Jeesus Kristus oma südamesse ja oma ellu oma Issandaks. Valmistu siis tulema.” Ma teen seda päris alguses. Miks? Ma ei taha, et inimesed segadusse satuvad. Sageli on inimesed segaduses eestpalvele kutse ajal. Nad ei tea, mida nad peaksid tegema.

Greg Lauriel ja minul on ühine sõber, tuntud evangelist. Kord Greg kuulis teda jutlustamas. Kui ta jõudis eestpalvele kutseni, ütles ta: “Nii, kas sa tahad tulla Jeesuse juurde? Tule nüüd.” Inimesed, kes seal olid, ei saanud aru, mis ta sellega mõtles. Jutlustaja aga kordas: “Sa tahad tulla Jeesuse juurde? Tule nüüd.” Ta oli suurepäraselt kuulutanud sõnumi, kuid muutus kartlikuks, kui jõudis eestpalvele kutseni. Ta pahvatas selle kiirelt välja ja inimesed sattusid segadusse. Eestpalvele kutset ei maksa segaselt esitada.

Niisiis, kasutage Piibli kirjakohta. Esitage kutse selgelt ja piisavalt vara, et Jumala Püha Vaim saab alustada oma tööd inimestes ja südameid pehmeks teha. Nii saavad nad teada, mida neilt oodatakse, mis on tulemas ja Jumala Püha Vaim saab hakata nende südameid ette valmistama. Kasutage Pühakirja, esitage kutse ja seejärel kasutage Pühakirja terve sõnumi jooksul, sest Jumala Sõnas on vägi. Jumala Sõnas on Püha Vaimu vägi.

Igas sõnumis tuleb selgelt tuvastada patu tõsiasja. Ei ole tähtis, millise konkreetse tekstiga on tegu, alati tuleb selgelt esile tuua tõsiasi kõigi inimeste patususest. Kirjakohas, mille Greg luges Luuka evangeeliumi 13. peatükis, on sõnad: “Tema aga ütles neile: ‘Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!'” (salmid 23,24). Jeesus räägib kitsast uksest. Paljud püüavad selle kaudu siseneda, aga ei suuda seda. Püha Jumala ja patuse inimese vahel on barjäär. See on patubarjäär. On vaid üks uks, mis viib läbi patubarjääri ja selleks on rist. Kuid see on kitsas uks.

Ent maailm püüab avada laiemat ust, kuid see ei vii samasse kohta. See on religiooni ja heade tegude, ühtede ja teistede püüdluste uks. Kuid see ei ole [Kristuse] rist, ja läbi pääseb vaid ühe ukse kaudu. Jeesus ütles: “Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14,6). Meid eraldab Jumalast patubarjäär, ja oma kuulutuses peate te selgelt esile tooma tõsiasja, et inimene, kes teid kuulab on patune, sest ‘Piibel ütleb nii’. Alati rõhutage seda, et ‘Piibel ütleb nii’. Minu isa teenimistöö kaubamärgiks on need sõnad, mida ta ikka ja jälle kordab, ‘Piibel ütleb nii’, ja siis ta tsiteerib Pühakirja. ‘Piibel ütleb nii’. Jumala Sõnas on vägi.

Seega tuleb teil tuvastada patu tõsiasi. Me kõik oleme pattu teinud ja oleme ilma jäänud Jumala kirkusest (vt Rm 3,23). Patu karistus on surm, ‘patu palk on surm’ (Rm 6,23). Inimesed, kes teid kuulavad, peavad mõistma, et nad on patused.

Tänapäeva inimesed, eriti lääne ühiskonnas, ei tea enam, misasi on patt. Me oleme moraalselt alla käinud. Me oleme jõudnud nii sügavale, et meie kuulajad lääne kultuuris sageli isegi ei mõista patu tähendust. Seega tuleb selgitada patu olemust. Tavaliselt ma kasutan selleks kümmet käsku (vt 2Ms 20, 1-17) või osa sellest. Mõnikord ütlen lihtsalt: “Valetamine on patt ja mõned teist on oma elus valetanud. Te olete süüdi. Abieluvälised seksuaalsuhted, abielurikkumine, on patt Jumala vastu. Ja mõned teie seast on selles süüdi. Aga vaatamata teie süüle Jumal armastab teid. Jumal tahab teile andeks anda.” Nii nimetan ma kõik kümme käsku üksteise järel ja annan teada, et nemadki on süüdi. Ent igal korral lisan ma kindlasti: “Kui sa oled selles süüdi, siis tea, Jumal armastab sind. Jumal andestab sulle. Sa võid täna õhtul vabaneda [sellest patust].” Seejärel esitan ma kutse eestpalvele: “Mõne hetke pärast palun ma teil midagi teha. Ma palun teil tõusta oma kohtadelt, tulla siia ette ja võtta vastu Jumala andestus.” Seega olen uuesti esitanud eestpalvele kutse. See tähendab, et ma esitan kutse kolmel-neljal korral oma sõnumi jooksul, sest tahan seda võimalust neile selgeks teha.

Tahan teiega jagada ühte kogemust oma jutlustajatööst. Aastaid tagasi tegutses Kanadas evangelist John Wesley White. Ta ütles mulle: “Franklin, ma arvan, et Jumal on andnud sulle evangelisti kutse.” “Mida?!” kostsin ma selle peale. Tema jätkas: “Jah, ma arvan, et Jumal kutsub sind evangelisti tööle.” Kuid Jumal ei olnud sellest mulle midagi rääkinud. Tema ütles: “Aga Jumal on seda mulle öelnud.” See on alati huvitav kogemus, kui Jumal ütleb minu kohta midagi kellelegi teisele, aga mitte mulle. Niisiis, Jumal ütles talle. Ta jätkas: “Ma arvan, et Jumal kutsub sind evangelistiks. Ma soovin sind kutsuda Saskatooni Saskatchewanis. Ma korraldan seal koosolekuid ning ma tahan sind kutsuda ühe õhtu kõnelejaks. Sinu osaks on siis jutlustada, kuulutada evangeeliumi ja esitada kutse eestpalvele. Ning, Franklin, meie palvetame.” Vaidlesin vastu: “Ei, seda ma küll ei tule tegema.” Tema aga jätkas surve avaldamist – “Ma soovin, et sa tuleksid”, mina aga keeldusin. Lõpuks, tema vaigistamiseks, ma nõustusin. See oli suur viga.

Läksin Saskatooni. Ma ei olnud õieti ette valmistunud. Keegi polnud mind aidanud. Valisin kirjakoha ja jutlustasin selle alusel, aga kehvalt. Kui jõudsin lõpule, esitasin kutse tulla eestpalvele, ent kuna ma seda nii kartlikult tegin, ei tulnud kedagi eestpalvele. Ma seisin ja ootasin, aga kedagi ei tulnud. Mis parata. Lahkusin kõnepuldist. Ütlesin hiljem John Wesley White’le: “Ma ei kavatse enam kunagi jutlustada. Tead, minu isa on kutsutud evangeeliumi kuulutaja ülesandesse, mind on kutsutud selle maailma kraavidesse. Kavatsen minna ja teha tööd, mida Jumal on mind kutsunud tegema. Ma ei kavatse saada evangelistiks. See on minu isa töö.”

Ta helistas mulle hiljem ja ütles: “Franklin, mul on kahju. Ma korraldan järgmisel aastal koosolekuid Juneaus, Alaskas. Ma kutsun sind Juneausse ja soovin, et sa jutlustaksid.” Minu otsus oli kindel: “Ma ei kavatse enam kunagi jutlustada.” Tema aga jätkas: “Franklin, sa pead tulema, ma tahan, et sa tuleksid.” Ja jällegi, lihtsalt selleks, et teda vaigistada ja temast vabaneda, ma nõustusin. Ma lootsin, et ta selle unustab. Kuid ta ei unustanud. Ta helistas mulle pidevalt, nagu see contra’te kindral, ja teatas: “Me ootame, millal saame sind Juneaus näha.” Aeg jõudis kätte ja ma läksin Juneausse. Kuid seekord tegin midagi, mida ma eelmisel korral ei teinud. Ma otsekui kastsin oma sõnumi palvesse. Kui tahad olla edukas evangelist, tuleb sul kõik palvesse mähkida. Ma palusin läbi oma sõnumi, ma laskusin põlvili ja palusin Jumalalt tarkust. Sellel õhtul tuli viis inimest eestpalvele. Halleluuja! Kui need viis inimest tulid, mõistsin ma, et seda ei põhjustanud minu jutlus või minu sõnad. Jumala Püha Vaim puudutas nende südant. Nad vastasid Jumala Sõnale, mitte minu sõnale. See oli Tema Sõna, ka kutse polnud minu kutse, vaid Jumala kutse. Seega, esitage selgelt kutse eestpalvele.

Nüüd aga, olgem ausad ja tunnistagem, et igaüks meist on pisut kartnud, kui jõuame eestpalvele kutseni. Me peaksimegi kartma, sest oleme astunud pühale pinnale. Jumala Püha Vaim tegutseb siis. Kuid – pangem tähele! – ärge kunagi lahjendage evangeeliumi! Ärge tehke nii, et esitate kutse eestpalvele ja siis lisate: “Ja need, kes soovivad, et ma teie eest palvetan, tulge siia ja ma palvetan teie eest.” Mul pole midagi eestpalveteenistuste vastu. Palvekoosoleku võib hiljem korraldada. Kuid meie ülesanne on patuseid meeleparandusele kutsuda. Me kutsume patuseid uskuma Jeesusesse Kristusesse. Palveteenistus võib hiljem järgneda. Ärge lahjendage eestpalvele kutset.

Ma olen kuulnud evangeliste ütlevat: “Ja nüüd need, kes soovivad tervenemist, olen valmis teie pärast palvetama.” Ja siis, oh imet, tulevad sajad inimesed eestpalvele. Tänu Jumalale! Mul pole midagi tervendamiskoosolekute vastu, kuid neid võib ka mõnel muul ajal korraldada. Me esitame kutse hukkuvatele inimestele. Me kutsume patuseid meeleparandusele, usule Jeesusesse Kristusesse. Seega tuleb eestpalvele kutse esitada selgelt ja mitte seda lahjendada muude kutsetega. Me kutsume hukkuvaid inimesi, mehi ja naisi usule Jeesusesse Kristusesse.

Meil tuleb esitada kuulajatele patu tõsiasi ja tuua selle kohta näiteid. Mina kasutan selleks kümmet käsku. Meil tuleb selgitada, mida Jumal on teinud patuga rikutud inimese heaks, et Ta on andnud oma Poja Jeesuse Kristuse. Mina kasutan seejuures Jh 3,16 – kohasemat salmi on raske leida – “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” Ma ütlen oma kuulajatele: “Jumal armastab sind. Sa oled ehk kogenud patumüüri oma elus ja otsid kitsast ust, mis viiks läbi müüri, ent pole seda leidnud. Jeesus Kristus on uks. Sa pead Jumala juurde tulema Kristuse kaudu, sest Jeesus Kristus on ainuke isik terves ajaloos, kes on surnud pattude eest. Muhamed pole sinu pattude eest surnud, ka Buddha pole sinu pattude eest surnud.

Keegi terves ajaloos pole tulnud ära võtma sinu patte nagu Jeesus Kristus seda on teinud. Ja kui sa soovid Temale tunnistada – siin ma esitan kutse eestpalvele – ja Teda vastu võtta oma Issandaks ja Päästjaks ning parandada meelt ja pöörduda ära oma pattudest… täna õhtul. Ja sa võid lahkuda siit muudetud inimesena, teades, et sulle on andeks antud ja et sa oled teel taevasse.”

Ma esitan uuesti kutse eestpalvele. Seda tasub teha mitu korda. Seejärel tuleb jätkata kirjakoha seletamist. Seda võib teha ka salm-salmilt, ja siis peatuda. Kuid siis tuleb esitada patu tõsiasi, ning Kristuse risti tõsiasi, et Jeesus Kristus on ristil surnud sinu ja minu eest, et Ta valas oma verd. Ärge kartke kasutada sõna “veri”. Tema valas oma vere sinu ja minu eest. Jeesus maeti hauda, kuid kolmandal päeval Jumal ei jätnud Teda enam hauda, vaid äratas oma Poja surnuist. Ta on taevas Kõikväelise Jumala paremal käel. Ja sõbrad, ühel päeval tuleb Ta tagasi.

Kuid praegu on Ta kutsunud sind ja mind, Ta on andnud meile läkituse minna maailma ja teha jüngriteks kõik rahvad (Mt 28,19). See on meie töö, see on meile antud volitus, see on meie kutsumus. Kuid sõbrad, kui me seda tahame täita, peame me seda tegema põlvedel, palves, me peame kasutama tema Sõna, sest selles on vägi, peame edasi andma Tema kutse, kutsuma inimesi meeleparandusele ja usule Jeesusesse Kristusesse. Ja ma võin teile lubada: teie teenimine on siis tulemustega. See ei ole siis mitte teie endi jõust, vaid Tema jõust. Kas te mõistate seda? See on siis Tema meelevald teie kaudu. Ent kui te tõusete üles ja püüate oma teenimistööd rajada oma jõule, oma tugevusele, siis tuleb ebaõnnestumine. Teid tabab täielik läbikukkumine. Seda teenimistööd saab teha vaid Tema väes, Tema tugevuses.