Dr. Heigo Ritsbek
Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik

Viimaste aastakümnete evangelismitöös on ikka olnud keskmes evangelism kohalikus koguduses. Seda tehakse kasutades erinevaid lähenemisviise, evangelismitehnikaid, uusi programme jne.

Evangelism on oma olemuselt nii evangeelne kui ka katoolne. Evangeelne selles tähenduses, et siin on tegemist evangeeliumi (hea sõnumi, rõõmusõnumi) kuulutamisega. Katoolne selles tähenduses, et evangelism sai alguse Uuest Testamendist ja varakirikust – ühtsest katoolsest Kirikust.

LITURGILINE EVANGELISM on termin, mida näit. Robert Webber jt. kasutavad evangelse ja katoolse evangelismi, eriti 3. Saj. saadud kogemuste alusel tehtava evangelismi kohta. Robert Webber annab algjärgneva definitsiooni:

Liturgiline evangelism kutsub üksikisiku Kristuse ja kiriku juurde pöördumise kaudu, mida reguleerib ja kujundab jumalateenistus. Need jumalateenistuslikud aktid toovad esile sisemise patukahetsuse kogemuse, usu Jeesusesse Kristusesse, elu täieliku muutumise ja kristlikku osadusellu astumise. (Robert Webber, Liturgical Evangelism, Morehouse Publishing, Harrisburg, Pennsylvania, 1986, p.1)

Tänapäeva maailmas võime näha kaht erinevat lähtepunkti evangelismitöös: kas väljaspool kirikut seisvat “uskumatut Jüri”, kellest lähtudes me alustame talle jumaliku armastuse esitamist, mis on meile osaks saanud Jumala Pojas Jeesuses Kristuses või – teiseks – kirikust lähtuvat evangelismi, kus inimene hakkab õppima ja aru saama kristliku usu olemusest. Esimesse gruppi kuuluvad enamuses vabakirikutes läbi viidavad evangeelsed nädalad, misjoni eriüritused jne., eriti nn. seeker-sensitive evangelism (s.t. otsijale maksimaalselt lihtsaks ja selgeks tehtud), mille edukaimaks koguduseks on USA suurima külastajaskonnaga Willow Creek Community Church Chicago lähistel. Teise gruppi kuuluvad oma olemuselt liturgilised kirikud (rooma-katoliku, ortodoksi, anglikaani jt.), kus efektiivne evangelism toimub kiriku enda töö kaudu. Ehk teisisõnu, kui Willow Creek’i mudeli puhul esitub küsimus – mida veel võib ära jätta, et “uskumatu Jüri” paremini-kergemini-lihtsamalt kristlikust usust aru saaks ning kristlaseks võiks saada, siis liturgilise evangelismi puhul on jumalateenistus ise evangelismivahendiks.

Varakirikus toimuvast evangelismist aru saamiseks on hea allikas Hippolytuse Apostellik traditsioon aastast 215 A.D. Sellest saab selgeks, et varakirikus oli evangelismi olemuseks protsess, mitte ühekordne otsus emotsionaalse surve all ilma osaduskonna toetuseta. “Apostelliku traditsiooni” järgi olid seal 4 eri tasandit:

(1) huvitatuse periood,
(2) õppeaeg,
(3) intensiivne vaimulik ettevalmistusaeg ristimiseks ja
(4) jätkuv kasv koguduse liikmeskonnas.

Liturgilises evangelismis näeme me nelja põhiprintsiipi:

1. KRISTUS-VÕITJA KURJUSE JÕUDUDE ÜLE
2. KIRIK KUI EMALIK KASVAMIST VÕIMALDAV OSADUS
3. VÄLISTE RIITUSTE JÕUD SISEMISE MUUTUSE SAAVUTAMISEKS
4. KRISTUSESSE JA KIRIKUSSE KASVAMISE PRINTSIIBID ERI ARENGUFAASIDE KAUDU

1. KRISTUS-VÕITJA KURJUSE JÕUDUDE ÜLE

Kristus-võitja – Christus victor – oli üks varakiriku olulisemaid usulisi ja teoloogilisi kategooriaid. Selles ristimises kulmineeruvas evangelismis said kokku Tema lugu ja minu lugu. Kui ristimises oli see ükskordselt kogetav, siis jätkuvalt armulauaosaduses kogeti ikka ja jälle Kristust võitjana kurjuse jõudude üle. Tuletagem ka meelde millises polüteistlikus ja okultistlikus olukorras varakirik elas ja tegutses.

2. KIRIK KUI EMALIK KASVAMIST VÕIMALDAV OSADUS

Liturgilise evangelismi teine printsiip on, et pöördumine Kristusesse toimub koguduse/kiriku kaudu. Niisiis on evangelismi lähtepunktist kirik kui ema, kelle üsast uued liikmed sünnivad, kelle rinnapiimast saavad nad toidetud ja kes neid toidab ja kes neid kasvatab. Idee Ecclesia Mater’ist on pärit nii Vanast kui Uuest Testamendist. Jumala ja Iisraeli vaheline osadus kui abielu (näit. Js pt. 61 ja 62, Jr pt. 25 ja 33) on Uues Testamendis väljendatud müstilise osadusena Kristuse ja koguduse vahel (Ef. 5:21-33). Siit tulenevalt on aegade lõpus püha linn Jeruusalemm kui kogudus, Kristuse pruut (Ilm 21:9).

Kirikuisa Küprianus ütles – Kellele ei ole kirik emaks, sellele ei saa Jumal olla Isaks.

Kuidas siis see kiriku kui ema roll peaks välja nägema? Justianus Märter kirjeldab seda lähtudes paralleelist eostumise ja ristimise vahel. P Augustinus ütles – te olete varjul, kui teil on Jumal isaks ja Tema Kirik emaks. Oma traktaadis ristimisest rõhutab Augustinus kiriku sünnitavat ja üleskasvatavat rolli.

Seega liturgiline evangelism on evangelism kirikus ja kiriku kaudu. See ei ole massi-evangelism, see ei ole parakiriklik evangelism, ega mitte ka üks-ühele evangelism. Kuigi kõik eelmainitud evangelismimudelid võivad sobida liturgilisse evangelismi, toimub liturgiline evangelism just eelkõige ja ainult kohaliku koguduse kontekstis.

3. VÄLISTE RIITUSTE JÕUD SISEMISE MUUTUSE SAAVUTAMISEKS

See on järgmine printsiip mõistmaks evangelismi varakirikus. See tuleneb inkarnatsioonidoktriinist enesest. Ajaloolised kokkupuutepunktid liturgilise evangelismi tarbeks on Jeesuse Kristuse elus, surmas ja ülestõusmises. See saab elavaks meie jaoks Püha Vaimu töö kaudu. Ja Püha Vaim juhatab meid terve selle protsessi läbi, mil me täielikult saame Kristuse omaks. See protsess haarab endasse kateheesi, eksortsismid, veepesemise, õliga võidmise jne. Need sümbolid üheskoos loovad kokkupuutepunkti Jumala Vaimu imeliseks tööks. Samas toimub see sakramentaalselt – seega sümbolitel ei ole mitte ainult illustreeriv funktsioon. Kuna liturgiline evangelism on sakramentaalne, nõuab ta usku. Kristusest ja Tema Kirikust osaaamine on liturgilise evangelismi eesmärk. Evangelism, mis toob inimese kristliku sõnumi vaid intellektuaalsele vastuvõtmisele, ei ole üldse evangelism. Evangelismi olemuses ei ole kiriklikest riitustest loobumine, vaid neist osasaamine.

4. KRISTUSESSE JA KIRIKUSSE KASVAMINE ERI ARENGUPERIOODIDE KAUDU

Liturgilise evangelismi viimaseks printsiibiks oli varakirikus selle jaatamine, et Kristusesse kasvamine on protsess ja et ka kirik ise on selles protsessis kasvamas ja arenemas. See kõik ei välista mitte äkkpöördumisi. Alati on olnud ja saavad olema “Damaskuse tee kogemused”. Aga ka taolistel juhtudel on kasv vajalik. Püha apostel Paulus läks peale oma Damaskuse tee kogemust Araabia kõrbe 3 aastaks, peale seda Jeruusalemma, kus ta oli Peetruse juures 15 päeva. Edasi läheb ta Kiliikiasse ja Süüriasse. 14 aastat peale oma pöördumist läheb ap Paulus misjonitööle (Gl 1:15-2:1). Piibliuurijate arvates oli see 14 aastat võimas kasvuaeg paganate apostli jaoks. Nii nagu Jeesus, kes “edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures” (Lk 2:52), edenes ka selles apostel Paulus.

Kui me tuleme tänapäeva olukordade juurde, siis me näeme, et mitmeid mainitud varakiriklikke printsiipe ja lähtepunkte kasutatakse võibolla teistmoodi või teises tähenduses. Näiteks – taolistes protestantlikes vabakirikutes, kus teoloogiliselt ei tunnustata sakramentaalsuse ideed, kasutatakse samas evangelismis küllaltki sarnast lähenemist, mis oma olemuselt on sakramentaalne ja välise märgi läbi sisemise armu tööd tunnistamas. Pöördumise puhul palutakse tõsta käsi, tõusta püsti, tulla kirikusaali ette või altari ette (tihti isegi altari mittekasutamise ja kirikus altarit mitte omades on kasutusel siiski termin – altarikutse), palves põlvitumine, tunnistamine – see on kõik märgiks taolisest arusaamisest.

Kui varakirikus tähendas lex orandi, lex credendi est seda, et kuidas me Jumalat teenime, näitab kuidas me usume – siis ajalooliselt teame, et protestantism tõi esile selle, et uskumine peab olema alati enne Jumala teenimist ja jumalateenistust. Tihti oleme edutult püüdnud müsteeriume õpetada, selle asemel, et inimestel nende müsteeriumide kaudu saada osa usust enesest.

Kui me kõneleme evangelismist jumalateenistuse kaudu – siis on seda liturgilise kirikuaasta konktekstis kõige parem alustada nelipüha pühapäeval. Suve jooksul saab evangeliseerida sugulasi-tuttavaid ja sõpru ning teisi, kes on meie teele tulnud või kelle juurde meie oleme jõudnud. Sügisel on sponsoritena koguduse liikmetel hea huvilisi tuua koguduse juurde. Enne adventi toimub nn. sisenemise riitus. Siis advendi ja epifaania ajal on need uued inimesed katehumeenideks kateheesikoolis (või kateheesiprotsessis). Mitmed kirikud, kes liturgilist evangelismi viljelevad, võtavad katehumenaadiajaks rohkem kui ühe aasta. Paastuaeg on ettevalmistus ristimiseks. Ülestõusmispühade öösel toimub ristimine. Lõpuks – ülestõusmisaja 50 päeva jooksul toimub nn. müstagoogia – vastristitute täielik sisse-elamine kristlikku kirikusse. Ning nelipüha-ajast alustame taas uue tsükliga.