Mis on külamisjon?
Tanel Ots, EELK Jüri koguduse õpetaja

Ehk on see vägivaldne teemakäsitlus! Lihtsalt linnale või veel millelegi vastandumine.
Teame, et misjon tähendab kogu tõe jagamist Jeesuse Kristuse elust, surmast ja ülestõusmisest. Eesmärgiga, et inimesed võtavad Ta vastu isikliku Päästjana, teenivad Issandana ja kohustuvad hakkama Tema jüngriteks ning ise täitma misjonikäsku. Kas peaksime siis seda käsku täites valima ja eristama inimesi ja olukordi?

Omaaegse Eesti ühiskonna põhiüksuseks oli küla, kõigega mis sinna juurde kuulub.
Linnas elamine või mõne mittelokaalse ameti pidamine oli pigem erand kui reegel.
Küla pakkus kõik elamiseks vajaliku, seda ka oma vaimses majapidamises.
Ja tõesti, küla kui nähtus pole veel päriselt kadunud…

Kas linn misjoneerib küla või küla linna?

Kindlasti on igal “misjonäril” nii mõnegi kolm talve koolis käinud külapapi-mammi käest õppida. Ometi tuleb meil minna ja kuulutada evangeeliumi. Kuidas seda teha?

Igasugused “ameerikalikud” võtted tuleb linna unustada, kui nendega sealgi midagi peale hakata on. Mõistame omamoodi kõik, et ka äri- ja reklaamimaailmas ei ole imporditud käitumis- elamisviis meile omane. Kuid lepime sellega koos võõra keeleruumiga, milles elama harjume. Usulisel maastikul on õnneks ka moodne inimene natukene “vanamoelisem” ja igatseb seda, mis meil alati olnud.
Tark on jumalariigitööd teha mesilase kombel, kes õielt õiele lennates neile uue elu võimaluse kingib. Õieti ei too ta midagi iseendast kaasa (pigem saab ise), vaid aitab taimedel neile antud eluväge omavahel jagada.

Kodused palvetunnid

Eesti mesilaseks on olnud vennastekoguduse liikumine. Selle töö tarvis ehitatud palvemaju on meie maal olnud tunduvalt rohkem kui kirikuhooneid. Kuid mitu korda rohkem kui palvelaid on igas kihelkonnas talusid, kus peeti koduseid kuulutuse- ja palvetunde (mitmes paigas veel tänapäevani).
Esimseks võtmeks külas evangelisatsioonitöö tegemisel on leida kristlikud pered, kellest lugu peetakse ja kellega läbi käiakse (on külaga majanduslikes sidemetes, peab sulaseid jne) ja pakkuda võimalust nende kodus piibli-, palve- või leeritundide pidamiseks. Külarahva kokkukutsujaks saab siis juba pererahvas ise. Sageli võib olla kristlasi, kes ootavad, et nende kodu saaks küla palvepaigaks, aga nad ei julge ega oska sellist kokkusaamist läbi viia. Kindlasti on nõnda “naabri juurde” minejaid palju rohkem kui sellest külast pühapäeviti lähimasse kirikusse jõuab.
Kodudes kooskäimise kui omaegse väga tugeva traditsiooni kinnitajaks on täna matuste puhul peetav kodust ärasaatmise talitus.

Kohalik laiapõhjaline ilmikkaader

Iga välismisjonär teab, et tema kohuseks pole mitte kaua edukalt töötada ja võimalikult paljusid kiiresti ristimisele võita, vaid ennekõike kohaliku koguduse loomine, mis teatud aja möödudes suudab iseseisvalt hakkama saada.
Vennastekoguduse pärandi rikkus, millest Eestis on välja kasvanud tugevad vabakogudused, kuid kahjuks luterlikus kirikus endas unustusse vajumas, peitub laiapõhjalises ilmikkaadris. Koduste tundide pidamine (vahel regulaarsusega 1x nädalas) ning palvemajade eri töövaldkondi hõlmav juhtimine oli lihtsate külameeste käes. Kirikuõpetaja võis mõnda palvemajja jõuda ainult 1-2x aastas armulauda jagama.

Siit leiame teise võtme, mis peitub töötegijate ja abiliste leidmises kohaliku rahva seast. Vennastekoguduses oli piirkonnad koguduse töötegijate ja abiliste vahel jagatud. Nii pidi iga teadlik kristlane olema “koguduse silmaks” tema elukohale kõige lähemal elavate inimeste olukorra märkamiseks.

See on parim lahendus hoolekandetööle, sest igast abivajajast anti teada koguduse töötegijate ringile ja abi leiti sageli väga kiiresti. Ennekõike oli aga tegemist vaimuliku toetusega nende suhtes, kes olid sattunud usulistesse raskustesse. Teisisõnu võib seda nimetada tugevaks järeltööks, mis peab järgnema igale õnnistatud evangelisatsiooni- või misjonitööle. Selline piirkonna “haldamine” on aga võimalik ainult külaühiskonnas, mitte suures linnas.

Külaelu pole enam endine

Külad on tühjaks jäänud ja kunagised eluviisid unustusse vajumas. Ka see, et kõik tunnevad kõiki ei kehti enam täna. Meie privaatsusvajadus on palju suurem kui pool sajandit tagasi. Enam ei ela mitu täiskasvanud inimest ühes toas, külatänavad ei käi taluõuedest läbi ega peeta ühiseid talgupäevi. Kõik see tähendab, et inimene ei sõltu enam väga palju teisest pereliikmest, rääkimata naabrist. Koos väliste kontaktide kadumisega väheneb ka võimalus kristlikus elus üksteist toetada ja mõjutada.

Uued külad ja osaduskonnad

Küladeks, kus täna elab suurem osa eesti rahvast on alevid, endised kolhoosikülad või mõne tööstusettevõtte ümber koondunud töölisasulad. Sageli on see “tööandja”, mille ümber elamine koondatud (kolhoosilaut või tööstusetevõte), kadunud. Tulemuseks on õnnetud inimesed elamas tingimustes, mille prototüübiks on üksik kahekordne neljakorteriline tellismaja keset põlde ja metsa.

Ka tänastes uusasulates tuleb alustada usaldusisikute leidmisega, kellele toetudes leida sobivaid ruume ja kutsuda kokku inimesi. Kogemused näitavad, et tunduvalt lihtsamini tullakse vaimulikule koosolekule mõne tuttava kutsel kui posti küljest kuulutust lugedes. Ilmselt võiks üheks eesmärgiks olla just väikese tugigrupi kasvatamine kohapeal.

Üheks traditsiooniliseks võimaluseks on leerikursuse korraldamine, mis moodustub näiteks pärast mõnda misjoniüritust, mida olete oma kogudusega selles külas korraldanud. Leerikursus võiks pärast selle lõppemist sujuvalt üle kasvada piibliringiks. Paralleelselt sellele on alati omal kohal pühapäevakooli ja skauditöö. Praktikas on ka küllalt kogemusi, kus uue koguduserakukese tekkimine saab alguse just lastetööst.

Osaduskonnale lisaks on tähtsaks teguriks oma ruum. Võibolla õigusega nimetatakse eestlasi “kinnisvarausklikeks”. See tähendab, et meil pole ükskõik, millises angaaris teenistust peetakse, vaid me igatseme oma kirikut ja tahame seda korras hoida maksku, mis maksab. Eestis on palju kogudusi, kes kulutavad sadu tuhandeid kroone aastas kiriku katuse või oreli remondiks, kuid ei leia peaaegu sentigi töötegijatele palkade maksmiseks, rääkimata misjonitööst.

Kuid sedagi olukorda on võimalik ära kasutada. Taas näitavad kogemused, et kõige suuremaks, tekkivat kogudusegruppi ühendavaks jõuks on ühiselt mõne ruumi ettevalmistamine vaimulikuks otstarbeks. Juba lõpuni valmis ja sisustatud ruumi omaksvõtmine on palju kergem, kui seal saab kasvõi põrandavaiba oma käega teistpidi keerata. Seetõttu on õige uues kohas tööd alustades kõigepealt leida grupp inimesi ja siis koos nendega rajada või kohendada kooskäimisepaik. Selles töös on kindlasti vajalik kohalike laste ja noorte kaasa haaramine. Tulla koguduseruumi lage värvima ja sealtkaudu kogudusse, on võrratult palju lihtsam, kui astuda esimest korda elus üle kirikuläve jumalateenistuse ajal.

Oikumeenia paratamatus

Üheks sümboolseks mudeliks on mitmete filmide ja kirjandusteoste kaudu saanud külaarst, keda kutsutakse ebamäärase nimega “velsker”. Tema eriala ei saa olla kitsalt kirurg või südamearst, sest teda võidaks kutsuda appi nii lehma poegimise juurde kui ka hädaolukorras inimestele väiksemaid lõikuseid tegema. Üks peab kõigega hakkama saama, sest mitut pole võtta.

Sama on ka Kristuse jüngritega. Me ei saa jääda konfessiooniti või isiklike eelistuste põhjal “psühhiaatriteks” või “günekoloogideks”, vaid peame kuulutama täit tõde Kristuses. See ei tähenda oma identiteedi kaotamist, nõnda et üks külapapp võiks vastavalt vajadusele ja eritasule pidada nii vabakiriklikku kui ka õigeusu kiriku kombestikule vastavat matusetalitust.

Üksteisega hästi läbi saamine ei tähenda ka seda, et me sõbralikult territooriumid ära jaotame ja teineteist oma tööga ei sega. Tõeline oikumeenia külatasandil tähendab jahimehementaliteedi täielikku väljavahetumist siira jagaja ja Kõigekõrgema saadiku rolli vastu. Issanda sulane pole mitte see, kes püüab Jumalale iga hinna eest oma koguduse liikmeskonna kaudu lapsi juurde muretseda. Vaid see, kes tunneb vastupandamatut käsku ja soovi juhatada kõiki inimesi samasse elavasse osadusse Jumalaga, nagu talle enesele on ülevalt kingitud. Teisejärguliseks peab siin jääma paratamatu tõsiasja arvestamine, et võimatu on elada kristlasena, olemata mõne kindla koguduse liige.