Evangeelse Alliansi Palvenädal 2009
Teema: Usu läbi…

Piibli tekst terveks nädalaks: Heebrea 11

Pühapäev, 11.01.2009

… kasvatades mõistmist

Piibli tekst
Hb 11:1-3: Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse. Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav.

Täiendav tekst
1Korintose 2:10-16

Mõte tänaseks päevaks
Mõnikord me “usume” midagi, sest me ei tea tegelikku vastust või sellepärast, et illusioon, mida usk loob, aitab meid (Karl Marx: “Inimeste oopium”) või sellepärast, et on kergem kinni haarata õlekõrtest kui mitte millestki.

Aga Piibli inimesed kogesid oma usku kindlusena, et nad ei pea iseendale tulu tooma – nende usk oli veendumus, kingitud neile Jumala poolt. Neil ei olnud oma usu kohta teisi tõendeid ja nad ka ei vajanud neid. Nad ei vaielnud evolutsiooni või Intelligentse Disaini tõenäosuste üle – nad kogesid neile antud Jumala tunnistust üsna isiklikult (1Jh 5:9-11). Jumal ei olnud ainult nende usu “siht”, vaid pigem kohtus Jumal nendega “nende usu alustaja ja täidesaatjana” (Hb 12:2). Nad kogesid Teda sellisena, kes nende elus usku äratas ja kinnitas. Nende jaoks oli Temasse uskumine “ilmselge” või kui öelda täpsemalt (ja isiklikumalt), nad uskusid Teda.

Nii et Uus Testament ei oota vaid seda, et Jumal ilmutaks end läbi loomingu ja meie sees sisetunde kaudu (Rm 1:19-21), ent samuti, et meie kohtumisel Jeesuse Kristusega oleksime me Tema armastusest nii kaasa haaratud, et usk ja usaldus Temasse saaks meis üles äratatud (muuhulgas Jh 1:9-12). See Jumala poolt antud suhe Temaga annab kõigele täiesti uue vaatenurga. Tunnistame, et maailm ja eksistents ise on kingitus Temalt, mis juhib Temani tagasi. Osadus Jumalaga ühelt poolt vabastab meid materiaalsete asjade orjusest ja teiselt poolt päästab meid vabaks „kasutama“ maailma kui Tema loomingut, hoides ja harides seda Tema auks (1Ms 2:15).

Ülistus ja tänu
Ãœlistage taevast Isa kui Loojat, andide ja vastutuste Kinkijat.
Ülistage ISSANDAT Jeesust Kristust meie usu alustaja ja täidesaatjana.

Eestpalve
Usu andide vastu võtmine, pääste kinnitus ja usu säilitamine
Teoloogiline õpetus ja haridus
Vastutusrikas loodu juhtimine

Esmaspäev, 12.01.2009

…. kas me suudame Jumalale meeltmööda olla?

Piibli tekst
Hb 11:4-6: Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi. Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.

Täiendav tekst
Rooma 3:21-28

Mõte tänaseks päevaks
Kui me loeme 4. Moosesest Kaini ja Aabeli lugu, mõtleme, miks Jumal Aabeli ohvri vastu võttis ja tema venna Kaini oma tagasi lükkas. (Ehk saab seose luua tema loomse ohvri ja loomanaha vahel, mille Jumal andis patustele inimestele selga, et nad saaksid seista Jumala ees – miski, mida viigipuu lehed teha ei saanud: vaata 1Ms 3: 7 ja 21. Aabel hoidis kinni jumalikust “Traditsioonist”, sellal kui Kain üritas luua oma teed Jumalani …)

Mida iganes need ohvrid nende ajal ka tähendasid, Heebrea kirja selgitus läheb sügavamale. See osutab Aabeli suhtumisele: “usu läbi”. Teisisõnu, isegi “õige” ohver on sihist kaugel, kui süda on kauge (Js 1:11-17). Me ei saa oma tegudega Jumalale muljet avaldada – aga me saame oma südamed Talle avada ja astuda Temaga usaldavasse suhtesse. Seda tehes tunnistati Aabel kaua enne Aabrahami (vaata 1Ms 15:6) “õigeks” ja Eenok oli Jumalale meeltmööda. Kui meie, nagu Eenok, tahame teada, kuidas me saame “Jumalaga kõndida” (vaata 1Ms 5:21-24), siis saame selgelt seda teha vaid “läbi usu”, “usaldades end Temale”. Eenoki loo kreekakeelne tõlge mõistis seda, kui “Jumalale meeldima”. Tema usk ja usaldus meeldisid Jumalale nii väga, et Ta võttis Eenoki “otse” enda juurde (ja meie võime samuti nautida seda taevase au lootust. Vaata 1Ts 4:13-18)

Kohtumisel Jeesusega näeme midagi tuttavat. Ammu enne seda, kui Paulus selgitab usu tähtsust üksikisiku eluks Jumalaga, paneb Issand ise uuesti ja uuesti tähele ning kiidab nende usku, kes Tema juurde tulevad (Mt 8 :10-11), samuti muretseb Ta vähese usu ja uskmatuse pärast Tema keskkonnas (Mt 8 :26 Tema jüngritega ; Mt 13 :58 nendega, kes on Temast kaugel).

Ülistus ja tänu
Õigluse and usu läbi

Eestpalve
Meie endi usu kaitse; meie endi elude üle vaatamine; usk peaks nähtavalt meie elusid kujundama
Kristlaste ühtsus
Palveliikumised

Teisipäev, 13.01.2009

…julgelt elamine

Piibli tekst
Hb 11:7-8: Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust. Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.

(Vaata ka Hb 11:29 ja 32).

Täiendav tekst
Luuka 5:1-8

Mõte tänaseks päevaks
Lõpuks oleme jõudnud “usu kangelasteni”: Noa ehitab hiiglasliku laeva kuivale maale, Aabraham läheb välja tundmatusse kohta … pähe tuleb jüngri palve: “Issand, suurenda/tugevda (otsetõlkes “lisa juurde”) meie usku!” Jeesuse vastus näib nii idealistlik, võrreldes meie igapäeva kogemustega: isegi “sinepiivakese” võrra usku on piisav, et heita mägi või mooruspuu merre (Lk 17:5-6).

Aga enne, kui me ennast maha kanname, mõeldes, et meil on lootusetult vähe usku, peaksime hoolikamalt vaatlema nende Vana Testamendi lugude ja Jeesuse vastuse konteksti. Noa ja Aabrahami usu “saavutus” ei olnud ainult see, et nad virgutasid end suurtele tegudele “pingutades teha suuri asju läbi usu”. Tegelikult ei teinud nad algul midagi: lihtsalt elasid selles ajas, kuni (ja see on kriitiline ) Jumal rääkis nendega üsna isiklikult, esitades neile need väljakutsed, mis nad “kuulsaks” tegid. Nüüd läheb asi nende usu jaoks loomulikult huvitavaks: kuidas nad reageerivad? Kas nad heidavad Jumala rääkimise fantaasia pähe kõrvale, jäädes sellega “arukalt” oma igapäeva rutiini juurde? Või riskivad nad Jumala käske tegudeks muuta? Kuivõrd nad seda teeksid, saaksid nad usu säravateks näideteks: usk, mis suudab kuulda Jumala häält ja kuuletuda. Nii et nad ei olnud “paremad uskumises”: nad olid lihtsalt need, kellele Jumal usaldas teatud ülesande.

Mida see meile tähendab? Me ei pea end sundima “uskuma suuri asju”. Selle asemel peaksime kuulama Jumalat, et ta saaks usaldada meile väga isiklikke ülesandeid (vaata tähendamissõna, mida Jeesus räägib usu pärast palumise kontekstis Lk 17:7-10: teenija, keda kästakse künda ja lammaste järgi vaadata). Tõlgitseme seda kui usaldavat kuulekust meie eludes – olgu see millegi “Suure” või millegi “Väikse” kohta (võrdluseks Fl 2:13-14). Ja kui me siis peaksime end leidma “tegevusetult”, siis ehk viib Jesaja nõue meid tegudeni: “Siin ma olen. Läkita mind!” (Js 6:8).

Ülistus ja tänu
Jumala plaan inimeste päästmiseks
Jumal kirjutab ajalugu koos meiega

Eestpalve
Jumala kuulamine vaikuses; tahtejõud; julgus; enese salgamine; valmidus, pühendumus, kuulekus…
Et Jumal saaks igaühega meist ajalugu kirjutada
Taaselustumine
Evangeelsed organisatsioonid nagu „ProChrist“

Kolmapäev, 14.01.2009

…võimatu saab võimalikuks

Piibli tekst
Hb 11:11-12: Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks. Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda.

Täiendav tekst
Johannese 20:24-29

Mõte tänaseks päevaks
Kõik, kes on jätkuvalt puudutatud eilsetest mõtetest, võivad olla tänulikud selle teksti eest. Mis meiega juhtub, kui Jumal meie ellu astub ja vahetevahel meid „uskumatutel viisidel“ õnnistab? Vaevalt naeris Saara 1 Moosese 18: 10-15 loos rõõmust kauaoodatud lapse üle, pigem oli see naer segu veidrast üllatusest, arusaamatusest ja abitusest täiesti tavatus valguses: 90-aastane peaks emaks saama 100-aastase abikaasaga. On selge, et isegi suurimad usu eeskujud ei olnud mingid vaimsed robotid, kes reageerisid nagu masinad, kui Jumal nendega rääkis. Jumal lubas neil jääda lihast ja luust inimesteks, võimaldades neil esitada oma küsimusi, kahtlusi ja tingimusi, kui nad Tema tahtega vastamisi seati. Kui Jumala teed on kõrgemad kui meie omad (Jesaja 55: 8-9), pole see meie jaoks ainult positiivne, vaid varjutatud ka raskustega, et need ei sobi nii lihtsalt meie elu kogemustega. Tegelikult muudavad Tema teed tihti meie plaane ja tutvustavad midagi põnevalt uut. Sellistes olukordades võib vana vein (see, mis on tuttav) olla eelistatud uue ees (vaata Lk 5:39).

Kui lõpuks on kõik õnnelikult täitunud, rõõmustavad kõik selle üle, mida Jumal on teinud, aga alguses „naerame“ nagu Saara või hoiame uskmatuses eemale nagu Toomas (Jh 20:24-25). Aga Jumal on meiega ilmselgelt kannatlik ning otsustanud meid „veenda“ (võrdle Jr 20:7). Nii ei pea me häbenema, et „naersime“, me ei pea teesklema, et saime kohe kõigest aru ja tegutsesime selle järgi. Saarale tuletati eriti meelde tema naermist (1Ms 18:15), mitte et talle „kohta kätte näidata“, vaid pigem, et aidata tal läbi murda ta algsest mõistmatusest rõõmuni. Sel moel meenus Saarale iga kord, kui ta oma poega hüüdis vaid poja nime läbi, et Jumal saab meid uskmatusest usuni juhtida. Siis sai ta rõõmsalt enese üle naerda. Kas me oleme sarnaselt õppinud enda reaktsioonide üle naerma?

Ülistus ja tänu
Tänulik vaade tagasi
Jumal ei lükka kõhklejaid tagasi
Meie võimetus ei riku Jumala plaane
Me ülistame Jumala headust ja täname Teda kõige eest, mida Ta teeb

Eestpalve
Et Jumal juhiks meid kahtlustest üllatumiseni
Et me tegeleks teistega armuliselt ja mõistaksime neid paremini
Maailma murepunktid

Neljapäev, 15.01.2009
…oma piirideni ulatumine

Piibli tekst
Hb 11:17-19: Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu; tema, kellele oli öeldud: “Sinu sugu loetakse Iisakist.” Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.

Täiendav tekst
Heebrea 11:35-40

Mõte tänaseks päevaks
Siiamaani oleme õppinud tundma usku kui Jumalaga suhtesse astumise vahendit ja kui Jumala poolt antud kaastöölist Tema plaanides. Need asjad võivad tähendada, et usuelu oli pelk õnnistus: lihtsalt öeldes oleks uskujatel tänu nende usule eelised. Tänases tekstis vaatleme Aabrahami just sel hetkel, mil Jumal juhtis teda loobuma enda elust. Ohverdada oma poeg, kuidas võib Jumal seda oodata?! Lohutuseks olgu öeldud, et Piibli Jumal ei unistaks kunagi sellisest ebainimlikust asjast, kontrastiks paganate tegudele, mille vastu Jumal korduvalt ja kirglikult protesteeris (võrdle Jr 7:30-31 jne.). Nii et milleks siis see “kiusatus?”

Seda, mis tundub täna arusaamatu, peab lugema nende aegade valguses, mil paljud inimesed ohverdasid kõik ebajumalatele. Siin on märk, et pühendumine Tõelisele Jumalale, kes on Armastuse Jumal, ei vii surma, vaid ellu! Aabrahami ümberkaudsete silmad oleksid seetõttu pidanud saama avatud nende oma karmis keeles, nägemaks Jumala tõelist iseloomu. Jumala, kes tahab elu, mitte surma. Ja maailmale esitleti Heebrea kirja kohaselt märki tuleva ülestõusmise kohta, mis pidi ühel päeval tulema Jeesuse Kristuse kaudu.
Selles lootuses ei ole enam tumedaid orge ega lootusetuid olukordi: “Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda” (1Kr 10:13). Selle Lootuse vahenditega, mis Hb 11 :13-16 kohaselt on igavese Jumala au Lootus, suutsid paljud (salmid 35-38) isegi tagakiusamisele vastu seista – kindluses, et ustav ja usaldav pühendumine Tõelisele Jumalale ei tähenda elu kaotust (“eelistega” elu), vaid pigem tähendab see tõelise elu leidmist – igavest elu Jumala aus ja armastuses.

Ülistus ja tänu
Jumal täidab oma lubadused
Jumal nõuab meilt palju, kuid ei oota meilt kunagi liiga palju
Jumal on elu jaoks

Eestpalve
Ustavus, pühendumine, kuulekus…
Inimeste eest, kes lähevad läbi suurtest raskustest
Tagakiusatud Kristlaste eest

Reede, 16.01.2008

…õnnistuse edasiandmine

Piibli tekst
Hb 11: 20-23 : Usus õnnistas Iisak ka Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.
Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas Jumalat oma kepi najal. Usus tuletas Joosep oma elu lõpul meelde Iisraeli laste lahkumist ja andis käsu oma luude kohta. Usus hoidsid Moosese vanemad pärast ta sündimist teda kolm kuud
varjul, sest nad nägid ta olevat ilusa lapse ega kartnud kuninga korraldust.

Täiendav tekst
Psalm 78: 1-8

Mõte tänaseks päevaks
Eile rääkisime usu lootusest ja igavesest elust. See peab olema see õige lootuse allikas. Seega, vastupidiselt laialt levinud arvamusele, pole piibellik lootus “maailma vältimine”. Piibellik lootus päästab inimesed surmahirmust (võrdle Hb 2: 14-15) täiesti uude olemisse, siin ja praegu. Nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, on see täpselt see igavese elu kindlus, mis teeb võimalikuks praeguse elu kujundamise ja selle täitmise lootusega – isegi kaua enne meie põlvkonda: “Issanda kartuses on tugeva lootus ja varjupaik tema lastele” (Õ 14: 26).

See oli selgelt patriarhi kindlus, mis peaks ka meid inspireerima. Seega ei tohiks meie kristlastena nuriseda “igavesti allakäiva maailma” pärast (juba ajalooliselt oleks rumalus seda teha, sest paljud asjad elus on paranenud ning täiustuvad jätkuvalt). Kas me ei mõista, et torisemine tumestab meie laste silmapiiri? Meie usu eeskujudel polnud mingeid illusioone: nad ei oodanud, et nende tulevikuelu võimalused tulevad nende ühiskonna “progressist”; nad vaatasid pigem Jumala peale, kes andis nende elule kuju ja sisu. See Jumal on sama ka nende laste ajal.

Seega peaksime me igatsema usu kaudu õnnistuste kasvatamise arendamist ja edendamist. Tahame palvetada usuga oma laste ja järgnevate põlvkondade pärast. Tahame julgustada neid usaldama “meie” Jumalat – Jumalat, kes on võimeline õnnistama ja tasandama nende elu rada isegi rohkem, kui ta seda oma armu läbi meile on teinud.

Ülistus ja tänu
Kiidame Jumalat Tema ustavuse, usaldatavuse ja muutumatuse pärast
Igal ajaloo etapil on Jumal meie lähedal
Jumal õnnistab iga põlvkonda
Jumal kingib turvalisust

Eestpalve
Järgmise põlvkonna eest: lapsed, noored
Jumala eeskujude eest: usus olevad emad ja isad
Julguse eest elada ja tunnistada usust
Õnnistuste kasvatamise eest

Laupäev, 17.01.2008

…elades järjekindlalt

Piibli tekst
Hb 11:24-28: Usus keeldus Mooses, kui ta oli saanud suureks, laskmast end nimetada vaarao tütre pojaks. Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest aega nautida pattu, sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust Kristuse pärast, sest ta tõstis oma silmad tasu poole. Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana. Usus toimetas ta paasat ja vere määrimist uksepiitadele, et hukkaja ei puudutaks nende esikpoegi.

Täiendav tekst
Rooma 12: 1-2

Mõte tänaseks päevaks
Eile mõtlesime vanemate usust ja õnnistustest, mis töötavad laste eludes. Tänane tekst on klassikaline näide sellest, kuidas õnnistus praktikas välja näeb. Me loeme mehest, kes pidi lahkuma oma vanematekodust väga varases nooruses ning kasvas võõras keskkonnas. Kas selline inimene kaotab oma suunataju? Ei, sugugi mitte! Pigem tunneb ta teravat kontrasti oma paganliku keskkonna välise luksusliku mugavuse ja oma tausta vaimse jõu vahel.

Sa võid arvata, et inimene, kes on juhuslikult saanud kuningliku perekonna liikmeks, kasutab ära kõik võimalused, mida see olukord pakub. Kuid tegelikult mõistab just see mees (kelle “õnne” peale paljud kadedad olid) sära ja hiilguse tühjust. Ta ei leia sealt elu. Selle asemel leiab ta tõelise elu rahva kutsumises; rahvast kutsuti alates Aabrahami päevast Jumalaga ühinema. Kuuluda sellele rahvale ja jagada neid tõotusi, mis neile on lubatud, sai tema elumõtteks ja selleks, mis juhtis kogu tema teenistust; teed, mis alguses viis needmiseni, siis languseni sotsiaalses ja majanduslikus mõttes, seejärel kannatuste ja rõhumiseni, kuni see lõpuks Jumala tahte läbi viis vabadusse. Mooses ei lasknud oma elu esiplaanil olevatel muutustel end peibutada. Selle asemel leidis ta tee tagasi oma juurteni. Ja seetõttu sai võimalikuks Jumala lähedusega vormitud elu. Austus Jumala vastu tegi ta vabaks hirmust inimeste ees ja sõltumisest nendest, kellele meelepärane olemine ei too elu. Ta leidis oma tõelise kodu – need juured, millest voolab tõeline elujõud.

Ülistus ja tänu
Jumala plaanid ja kõikvõimsus
Jumala armastus juutide vastu
Täname Jumalat juurte eest, millele võime rajada oma usu

Eestpalve
Tarkus; mõistlikkus ja võime otsustada hästi; julgus; usk; pühadus; kutsumine …
Suundumuse kaotamine; eetiline segadus …

Pühapäev, 18.01.2009

…vaadates tulevikku

Piibli tekst
Hb 11: 30-31: Usus langesid Jeeriko müürid, kui seitse päeva oli käidud nende
ümber. Usus ei hukkunud hoor Raahab koos sõnakuulmatutega, sest ta oli rahuga vastu võtnud salakuulajad.

Täiendav tekst
Heebrea 12: 1-3

Mõte tänaseks päevaks
Joosua Jeeriko vallutamise lugu pole kerge teema. Kas Jumal on kellegi poolel? Kas üks pool peab kaotama, et teised saaksid maa endale? Kui vaatame 1Ms 15:16, avaneb sügavam vaatenurk (Aabrahami ajal polnud emorlaste süü “veel küllaldane”, kuid Joosua ajal juba oli). Jumala kohtumõistmine kaananlastele, võrreldav Soodoma langemisega, on järelikult Jumala kohtumõistmine maailma valmidusele kohtumõistmiseks. Kuid Jumal ei taha, et patused sureksid, vaid et nad kahetseksid ja elaksid ( Js 18: 31-32 ). Raahabi lugu näitab, et isegi kohas, kuhu Jumala kohtumõistmine sisse tulvab, on veel võimalus kahetsemiseks ja pääsemiseks. Jeesus ütles kord, et ennem saavad Jumala riiki prostituudid kui iseteadlikud (Mt 21: 31-32). Nii on ka seekord. Raahab mõistab selgelt, et israeliitide tulek on Jumala kohtumõistmine tema dekadentlikule linnale ning ta käitub vastavalt. Teisi Jeeriko elanikke kirjeldatakse seetõttu kui “sõnakuulmatuid”. Näidatakse ,et nad ei mõistnud enda päästmise aja märke. Me võime vaielda Raahabi “süütu vale” üle (Jos 2:4-6), kuid tema selge tunnistus Jumala teest teenis talle auväärse koha Heebrea kirjas teiste “ Usukangelaste” seas.

Kui keegi arvab, et see Vana Testamendi tekst vaidleb vastu Jumala armastusele, peaks ta lugema Jh 3:36: “Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.” Ka Uues Testamendis on Jumala kohtumõistmine Tema armastuse lööv tagapõhi. see on see armastus, et Jeesus Kristus saab meid kaitsta viha ja kohtumõistmise eest (võrdle Rm 5: 8-10). Raahabi lugu on oma ajaloolises kontekstis igavikulisest reaalsusest meile Kristuses. Meie peaks samuti jätma julgelt maha kõik selle maailma ebaõigluse ja patu ning leidma pääste Jeesuses Kristuses.

Ülistus ja tänu
Jumala pühadus, õiglus, armastus ja halastus

Eestpalve
Loobumine ebaõiglusest ja patust ning pöördumine Jumala poole; pühadus; selge usu tunnistus; seismine tõe ja Jumala plaani eest
Keskkond; globalisatsioon; tulevikuhirmud; “maksukogujad ja patused”