Ettekanne: Mag. Ingmar Kurg

Parakiriklik e kirikuväline suhtlemine on juba oma olemuselt oikumeeniline, kuivõrd suhtluspartnerid kuuluvad enamasti erinevatesse kirikutesse ja kogudustesse või loovad oma tegevuse käigus kontakte väljaspoole koguduse piire. Samal ajal ei suuda parakiriklik suhtlemisvorm siiski katta kogu kristliku “oikumeenia” all mõistetavat tegevusvaldkonda, sest oikumeeniline liikumine võib saavutada oma lõpliku eesmärgi alles kirikute nähtavas ühtsuses ja ühises tegevuses.
Ent parakiriklikku tegevust ei saa pidada ka kirikusse mittepuutuvaks või antikiriklikuks. Kiriku tegeliku näo kujundab alles see, mida tema liikmed temasse panustavad, olgu kirikusiseselt või kirikuväliselt. Eesti situatsioonis võib tähendada üha tihedamat integratsiooni kahe teineteist toetava ja tarbiva institutsiooni – kiriku ja parakiriku – vahel.

Parakirikliku oikumeenia juured

Põhjus, miks käesolevas ettekandes on pühendatud suur osa parakirikliku liikumise kujunemisjoonte vaatlemisele Eesti iseseisvumisele eelnenud perioodil, on selles, et tänaseks väljakujunenud kristlaste vaheline suhtlustasand ei ole ainuüksi viimase 10 aastaga avastatud võimalus, vaid ulatub varasemasse aega. Teiseks tahab see peatükk näidata, et kristlike organisatsioonide olemasolu ja töövõime tänases Eestis ei ole ainuüksi välismaiste misjoniorganisatsioonide sisseimbumise tulemus, vaid toetub selleks ettevalmistatud pinnale.

Kiriku eksitents Nõukogude Liidus oli lubatud ainult marginaalsetes piirides. Sama kehtis ka kirikutevahelise koostöö kohta. Oikumeenilised arengud maailmas, mis said oma organisatsioonilise vormi 1948 Kirikute Maailmanõukogu näol, ei olnud Eestile kuni taasiseseisvumiseni praktiliselt mingit mõju avaldanud. Üksikud Lääne-maailmaga sidet pidanud Eesti kirikujuhid etendasid pigem riiklikku-poliitilist rolli ning olid oma tegevuses kontrollitud nõukoguliku järelvalve poolt (1).

Riigi poolt seadustatud kui ka seadustamata survemeetmete rakendamise käigus kristalliseerus kirikute siseselt nende identiteet, kuid pidurdus väljaspoole suunatud vormide areng. Sellise riikliku surve situatsioonis tekkis reaktsioonina vajadus mitteformaalse oikumeenilise suhtluse järele, mis perestroika aja alguseks oli küps väljuma ka formaalsele tasandile.

Oikumeenilise suhtlemise kujundajaks kuni iseseisvusaja alguseni on olnud kolm põhilist tegurit:

kristluse sisemised liikumapanevad motiivid;
kiriku kui organisatsiooni suhe riigiga vastavatel perioodidel;
nõukogude ametlikust infoblokist läbiimbunud kristliku maailma oikumeenilised eeskujud.

1) Teatavasti nägi nõukogudeaja riik kirikus ajaloolist igandit, kusjuures tema õiguseks tunnistati “usklike religioossete vajaduste rahuldamist”. Keelatud oli kuulutus väljaspool kirikuhoonet, laste-, noorte- ja naistöö ning kõik jumalateenistusega otseselt mitteseonduvad tegevused. Ent pärastsõjaaegsed uued kristlaste põlvkonnad mõistsid oma religioosseid vajadusi ka proklamatiivseina. Sisemine sund, mis on olnud kristluse liikumapanevaks motiiviks igas ühiskonnas ja generatsioonis ja mis väljendub Jeesuse misjonikäsus: “Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule” (Mk 16:15), ei olnud allutatav usu seadusandlusele ning ei hoolinud sellest, et ametlik ideoloogia tõlgendas “religioossete vajandustena” hoopis midagi muud. Sarnaselt nagu läbi kogu kristluse ajaloo, nii ka nõukogude korra tingimustes võis selle kristliku usutunnistuse propageerimise takistamine viia märterluseni, mitte aga misjonitungi lakkamiseni. Mida rangemalt suruti kirikut kui formaalset organisatsiooni oma raamidesse, seda hoogsamalt arenes mitteformaalne kirikutevaheline usuline tegevus. Sellise proklamatiivse oikumeenia kandjaiks olid noored, kes organiseerisid lühema- või pikemaajalise tegevuskestvusega rühmi, ansambleid, diskussiooniringe, laagreid jms.

2) Kiriku ja nõukogudeaegse riigi suhete jälgimisel võib täheldada tolle aja kirikujuhtide leidlikkust vaimuliku töö elavdamisel, sageli aga ka ajast etteruttavate noortejuhtide ebaõigetest otsustest tulenevate tagajärgede neutraliseerimisel riigivõimude ees. Need kirikud, kes siiski pakkusid noortegruppidele tegevusvõimalusi organiseeritud töö kaudu, kasutasid selleks, et mitte toimida seadusevastaselt, seadusandluses ilmnenud lünki. Sageli oli vaja leida õige terminoloogia, et oma tegemisi õigustada. Nii kujuneski üheks loosungiks “rahu”, mis “külma sõja” tingimustes oli justkui kohustuslik kõigile riigi kodanikele, kirikuile sealhulgas. Aktsepteeritavaks osutus “kirikute koostöö rahu nimel”. “Külma sõja” hüüdlausete varjus õnnestus läbi viia 70ndate iseloomulikumaks kujunenud Eesti Metodisti kiriku noortefestivalid “Rahurally”. Loosungile “Rahu” reageeris ka luterlik kirik, korraldades Rahukuulutuse nädalaid, millest kasvas välja Haapsalu oikumeeniline rahukonverents 1986. aastaks (2).

Teine leid seondub noortetööga. Kui 1966-67 julgesid Tallinna Oleviste ja Tartu Baptistikoguduse juhid alustada noortekooride tegevust, praktiseeriti varjunimena “kolmanda koori” staatust, mis pidi olema harjutuskooriks koguduse regulaarkooride järelkasvu jaoks. Need algatused sai eeskujuks teistelegi kogudustele, millest väärib nimetamist Hageri koguduse noortetöö ja sealt välja kasvanud “Oikumene” koori liikumine. Kuivõrd tolle aja noorteüritused oli ainukordsed ettevõtmised, koondasid need enda ümber noori teistestki kirikutest ning omandasid peatselt sügava oikumeenilise tähenduse.

3) 60ndatest alates tuleb ka Eestis arvestada ülemaailmseid noorteliikumisi kristlikus kontekstis. Koondnimetusena “Jesus Revolution” ulatusid selle liikumise ideoloogilised, kultuurilised ja religioossed mõjud eelkõige Nõukogude Liidu suurematesse linnadesse ning Baltikumi. Jeesus-revolutsiooni peegeldus meie ühiskonnas tekitas noorte massilise huvi kristluse vastu. Suure arvu kristlusest haaratud noorte liitumine kirikutesse ei olnud aga koheselt mõeldav osa kirikute juhtide liiglojaalse riiki suhtumise tõttu või ka teatud sisemise reseveerituse pärast. Ning selleks ajaks, kui jõuti esimeste organiseeritud noortegruppide moodustamiseni kohalikes kogudustes, oli noortel juba välja kujunenud oikumeenilise suhtlemise praktika. Noorte kristlaste kokkupuuted kirikutevahelises ruumis, vaaatamata noorte konfessionaalsele kuuluvusele, arenesed edasi ka 70ndate jäiga stagnatsiooni perioodil ning liitumisel kohalikesse kogudustesse võeti kaasa kristliku ühistöö ideed. Noorte oikumeenilised ühisüritused, hoogustudes 80ndatel, olid seda endastmõistetavamad, et 60ndate kunagised noorteliidrid olid nüüd juba tegevad kirikute vaimulikus ametis.

Olulisimaiks grupeeringuiks, mis oma tegevuse suunitlusega ja programmiliste põhimõtetega soodustasid oikumeenilise traditsiooni väljakujunemist Eesti kirikutes, osutusid muusikaansambel “Sela” ja noorteansambel “Oikumene”. Evangelistlikest kirikuringkondadest, resp. metodisti kirikust pärit “Sela” alustas avalikku tegevust 70ndate algul ning oli kahekümne aasta jooksul tunnistuseks sellest, et oli saavutatud kontakt traditsioonilise kristliku kuulutuse ja kaasaegselt mõtleva noore põlvkonna vahel. “Sela” ansambli eeskujul tekkisid paljude koguduste juurde noorte muusikaansamblid, mis viljelesid kaasaegse gospel-muusika seadeid (3).

Noorteansambel “Oikumene”, baseerudes algselt EELK Nõmme koguduse Harku filiaalis, hiljem Pühavaimu kirikus, sidus endaga muusikuid luterlikest, vennastekoguduse ja vabakiriklikest ringkondadest. Oma tegevusega andis “Oikumene” panuse kirikliku kuulutuse lähendamiseks kaasaja elutunnetusele ning on jäänud oikumeeniliste põhimõtete realiseerijaks ka hiljem, kui selle tuumiku põhjal asutati 1998. aastal uus, EELK Misjonikeskuse juures tegutsev koor.

Perestroika, mis jõudis Eestimaale 1988. aastal andis võimaluse ennekõike aktiivsetele kristlastele kuulutustööks: staadioni-jumalateenistused, koolides loengute pidamine, haiglates hingehoiu korraldamine, usaldustelefoni rajamine. Varasemate kristlastevaheliste suhtlemiskogemuste resultaadina asutati 17. detsembril 1988. aastal esimene pärastsõjajärgne kristlik organisatsioon “Eesti Kristlik Liit”. (4).

Oma programmilise eesmärgina nägi Liit kristlike põhimõtete taotlemist inimõigustes, hariduses ja teaduses. Kui hiljem eraldus Eesti Kristlikust Liidust kristlik-demokraatlik liin ja asus ellu viima poliitilisi programme, siis on ka nende tegevuses säilinud oikumeenilise avatuse põhimõtted. Juba kaks kuud hiljem, 16. veebruaril 1989. aastal jõuti Eesti Kirikute Nõukogu moodustamiseni, mis tähistas mitteformaalse oikumeenilise ajastu lõpulejõudmist ka kiriklikul tasandil.

Lääne kristlike organisatsioonide tulek Eestimaale

Nõukogude perioodil toimis Eesti paljude lääne misjoniorganisatsioonide jaoks transiitmaana. Tallinna kaudu liikus suur hulk Piibleid ja vaimulikku kirjandust Venemaa ja teiste liiduvabariikide pealinnadesse. Perestroika lõpufaasis ja eriti Eesti taasiseseisvumise järel omandas Eesti rahvusvaheliste kristlike organisatsioonide jaoks uue tähenduse, asetades Eesti sarnastesse tingimustesse, mis on olnud omased teistelegi avanevatele misjonimaadele. Parakiriklike organisatsioonide legaalse tegevuse alustamine Eestis kordas suures osas samu seaduspärasusi, nagu neid võib täheldada kaasaja ülemaailmses kristlikus liikumises üldiselt. Ülemaailmset kristlikku liikumist 20. sajandi lõpul on püütud kirjeldada nn kolme laine skeemi alusel. (5).

Kolme laine teooria väidab, et olukorras, kus toimub uute misjonipõldude vabanemine välisest survest ja kiire avanemine rahvusvahelisele kontaktidele, seal jõuavad teatud mõttelaadiga ja strateegiaga organisatsioonid kohale kiiremini kui teised.

Esimese lainega alustavad tööd agressiivsed ja karismaatilised-nelipühilikud organisatsioonid kui kõige kiirema orienteerumisvõimega uutes olukordades. Nende organisatsioonide tegevus ei ole aga rajatud pikaajaliste suhete loomisele ning peatselt otsitakse juba uusi tööpõlde. Samal ajal on oht, et äsja demokratiseerunud maades võib välja kujuneda situatsioon, kus parakiriklike organisatsioonide aktiivsus kasvab üle kiriku enese tegevusest, kuna kirikud on sageli totalitaarse riigikorra tõttu olnud pikka aega pärsitud ning ei suuda ega oska lühikese ajaga oma tööd välja arendada. Läänest saabunud organisatsioonid oma kogemuste ja rahaliste võimalustega püüavad aga evangelisatsioonitööd forsseerida, hoolitsemata selle eest, et kirikud ja kogudused suudaksid nende aktiivsust kanda.

Teise lainega jõuavad kohale kristlikud noorsoo- ja haridusorganisatsioonid. Sarnaste organisatsioonide “hilinemine” on tingitud sellest, et oma eesmärkide püstitamises ja põhistruktuuride väljakujundamises nähakse ette pikemaajalist koostööd, uue tööpõllu uurimine ja ettevalmistamine võtab rohkem aega. Kolmanda laine saabumise ajaks on kohalikud kirikud suutnud kohaneda uute oludega ning on avatud koostööks rahvusvahelistele organisatsioonidele. Nüüd tekivad kirikuga otsesemalt seotud abiorganisatsioonid, mille sisuks on sageli sotsiaalne-kultuuriline tegevus. Kolmanda lainega kaasnevad kontaktid nõuavad töö alustamiseks ühtlasi kõige mahukamaid investeeringuid ning on küpsed kõige pikemaajaliseks koostööks.

Ka Eesti parakirikliku liikumise areng viimase 12 aasta perspektiivis on mõneti jälgitav eelkirjeldatud kolme laine skeemi järgi. Esimene periood langes aastatesse 1988-1991, mil uut võimalust ruttasid kasutama need organisatioonid, kes seni olid töötanud Eestis ja Eesti kaudu illegaalselt. Eesti jaoks tähelepanuväärseimaks osutus Rootsi nelipühikoguduste poolt toetatav Slaviska Missionen ning sellega seotud organisatsioonide tegevus, nagu Living Bible International ja Campus Crusade for Christ. Peatselt aga selgus, et Slaviska Missioneni huvid kanduvad edasi Venemaale ja Kesk-Aasiasse, Campus Crusade aga ei suutnud kuni 1998. aastani end ametlikult registreerida ning tänaseni ei ole neil iseseisvat Eesti poolt juhitavat algorganisatsiooni. Püsivamana rajas end karismaatilise rõhuasetusega Youth with a Mission (tänaseks Noored Missiooniga), mille algus Eestis jäi esimesse nimetatud perioodi.

Teine periood on vaadeldav ajavahemikus 1991-1993, mil asutati või taasasutati Eestis peamised noorsoo- ja haridusorganisatsioonid: Noored Kristusele (Youth for Christ), Operatsioon Mobilisatsioon, Eesti Lastemisjon, Eesti Piibliselts ja Avatud Piibli Ühing, Eesti Kristlik Televisioon ja Raadio 7, Noorte Meeste ja Noorte Naiste Kristlik Ühing, Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus.

Sotsiaalsed ja kiriklikud organisatsioonid kujunesid lõplikult välja aga alles järgneval perioodil, mida võib jälgida alates 1993. aastast. Nendeks said “Samaaria”, “Agape”, Linnamisjon jt halastusliikumised ning Päästearmee ja Sinine Rist; Eesti Kristlike Arstide Liit, Eesti Kristlike Õdede Liit. Ühe või teise kiriku juurde kuuluvatena alustasid tegevust Meremeeste Misjon, Raudteelaste Misjon, “Sõbra käsi” jt ning sarnaste, kirikliku tegevusega seotud organisatsioonide tekkimine jätkub.

Eestis rajatud parakiriklike organisatsioonide sisestruktuuride lähemal vaatlemisel ilmneb üks sageli korduv skeem, mis eristab neid teiste avanevate misjonimaade organisatsioonidest. Eestile on siinjuures iseloomulik see, et suurem osa organisatsioone on sarnased omavahel

a) usutunnistusliku aluse poolest,
b) oikumeenilise balansseerituse printsiibilt
c) juhtorganiste ülesehituse struktuurilt kuni samade persoonide kordumiseni mitmete organisatsioonide juhatustes.

Sarnaste tunnusjoonte esinemine ei ole aga olnud tingitud ühe või teise organisatsiooni rahvusvahelise juhtimiskeskuse teadlikust hoiakust, vaid pigem tulub otsida põhjust Eesti kristlike juhtide varasematest mitteformaalsetest oikumeenilistest kogemustest.

Nõukogude aja lõpul ja Eesti taasiseseisvumise algul, kui rahvusvahelised organisatsioonid otsisid sidet Eesti kristliku liikumise juhtidega oma töö laiendamise eesmärgil, pidid nad kasutama ühtesid ja samu usaldusväärseid kontaktisikuid, kuivõrd koostöö nõukogude järelvalveorganite kontrolli all töötavate kirikujuhtidega lääne esindajaid selleks ei motiveerinud. Kuid läänes tuntud ja lääne poolt tunnustatud kontaktisikud olid nüüd needsamad evangeelselt meelestatud noortejuhid, kes juba pikemat aega olid suhelnud illegaalsel ja mitteformaalsel tasandil ja kandnud endas oikumeenilisi ideid. Vastu tulles rahvusvaheliste organisatsioonide soovile alustada tööd Eestis, ei jätnud Eesti kontaktisikud võimalust kasutamata, et suunata väljastpoolt pakutav abi Eesti kirikute ja kristlaste otseste vajaduste teenistusse. Selliselt suudeti vältida noore kristlaste põlvkonna killunemine erinevate organisatsioonide vahel. Pigem vastupidi: kuivõrd rahvusvaheliste organisatsioonide Eesti esinduskogud moodustusid sarnaste arusaamadega ja sageli samast sõpruskonnast pärit isikutest, siis oli suhteliselt kerge pidada silmas parakiriku ja kiriku tasakaalu evangeelsetes ettevõtmistes. Eesti evangelisatsiooniliikumise aastatelt 1992-1994 on pärit põhimõte, et kristlike organisatsioonide “koostöö platvorm peab sisaldama nii üldiselt vastuvõetavat õpetuslikku doktriini kui ka reaalseid isikuid, organisatsioone ja kogudusi, kes lasevad end koostöösse haarata. Sellest järelduvalt tuleb hoiduda, et ükski grupp, kellel puudub üldiselt tunnustatud platvorm ja reaalne toetajaskond, ei hakkaks taotlema endale esindusõigusi kogu evangelisatsioonitöö üle; ka sel juhul mitte, kui grupi selja taga seisaks mõni lääne organisatsioon.” (6).

Evangeelne Allianss kui parakirikliku oikumeenilise liikumise telg

Väljakujunenud mitteformaalne oikumeeniline suhtlemiskultuur viljastas aastatel 1991-1998 veel üht “altpoolt”, so. koguduseliikmete tasandilt välja kasvanud liikumist: evangelisatsiooniliikumist ja selle organisatsioonilist vormi Eesti Evangeelse Alliansi näol. 18.-19. oktoobril 1991. aastal Kohtla-Nõmmel enam kui 200 delegaadiga välja kuulutatud evangelisatsioonikonverents kujunes esimeseks pärastsõjajärgseks erinevate konfessioonide ühiseks ettevõtmiseks nii suures mastaabis. Kohtla-Nõmme konverentsilt lähtunud evangelisatsiooniliikumine on järjekindlalt oma ettevõtmistes pidanud silmas oikumeenilisi tavasid ja Eesti konfessionaalse jaotuse kajastamist juhtstruktuurides. Alliansskonverentside liikumist evangelisatsiooni eesmärgil võib pidada oluliselt erinevaks mitmetest teistest samal perioodil korraldatud kokkutulekutest, millest väärivad nimetamist eelkõige Noored Kristusele algatatud noortejuhtide konverentsid ja gospelfestivalid, selle poolest, et siin on võimalik jälgida kindla kontingendi koostöö permanentset arengut kõige laiemal konfessionaalsel esindatuse tasandil.

1991. aastal, kui Eesti Kirikute Nõukogu oli alles noor ning ettevaatlik konfessionaalsetes ühisavaldustes, esitas Kohtla-Nõmme konverents oma resolutsiooniga väljakutse tolle aja kirikutele, tuletades meelde ühise evangelisatsiooni jätkamise vajadust: “Me oleme mures, et evangeelium ei ole jõudnud veel kõikide inimesteni ja et paljud kaasmaalased elavad alles Kristuseta. Kuid meie maa evangeliseerimist ei saa ükski kirik üksinda lõpule viia. Me kahetseme, et me pole senini piisavalt üksteist mõistnud, hinnanud ja otsinud võimalusi kuulutustööks. Teades, et inimese võib päästa vaid Kolmainus Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim, kutsume kõiki kristlasi üles ühisele palvele ärkamise pärast meie kirikutes ja meie rahvaste seas.” (7).

Allianssliikumise püüded selgitada konfessioonidevahelise evangelisatsioonitöö võimalusi on jätkunud ka pärast Kohtla-Nõmme konverentsi. Eesti Evangelisatsiooni Alliansi kutsel 2. veebruaril 1994 kogunenud 40 vaimulikku juhti erinevatest Eesti evangeelsetest kirikutest, kui nad olid arutanud koguduse kasvu põhimõtteid ning kogudusliku evangelisatsioonitöö võimalusi Eestimaal, võtsid vastu resolutsiooni, kus väideti, et “me näeme mitmeid võimalusi koostööks erinevate konfessioonide vaimulike juhtide vahel, seda eelkõige eestpalvetes meie rahva evangeliseerimise pärast, sotsioloogiliste uuringute läbiviimisel ja koolitusmaterjalide väljatöötamisel.” (8).

Raske on hinnata, kas nimetatud tasemel koostöövalmiduse deklareerimine väljendas tolle aja kirikujuhtide suurt avatust või pigem ettevaatlikkust üksteise suhtes, ent väärtuslikuks võib pidada siiski otsekohesust julgeda ausalt sõnastada need piirid, kui kaugele koostöö võiks areneda ja millal koostöö peab lõppema, nagu selgitab resolutsioon edasi: “Samal ajal me tunnistame, et konfessioonidevahelisel koostööl on piirid seal, kus toimub koguduste sisene töö või inimeste liitumine kogudustesse oma usutunnistuse alusel.” Eesti Evangeelse Alliansi veelgi julgem üleskutse konfessioonide ühisele teenimisele Eestimaal leidis väljenduse III Koguduse Kasvu konverentsi resolutsioonis 11. märtsil 2000: “Oma koguduslikus elus me tahame toetuda ühisele usuajaloole, mis seob meid Piibli õndsuslooga ja mida on põlvest põlve kandnud usukogemust /…/ Me tahame tunnistada iga konfessiooni, koguduse ja üksiku kristlase vaimulikku eripära, millega ta on kutsutud teenima. Me peame vajalikuks veelgi tihedamat läbikäimist ja suhtlemist konfessioonide, koguduste ja kristlaste vahel, et sel teel laiemalt levitada evangeeliumi ning edendada ühiselt misjonitööd. Me kutsume üles kristlaste suuremale ühtsusele, et meie kuulutus Kristuse lunastusest oleks maailmale veenev.” (9).

Traditsiooniliste alliansspalvenädalate taaselustamist iga aasta esimesel nädalal püüab evangeelne allianss ellu viia 1995. aastast alates. Üheskoos palvetamine pakub erinevatele kogudustele võimaluse näidata valmisolekut võtta suuremat vaimulikku vastutust maa ja rahva käekäigu pärast, ja enamgi veel – see seob meie maa kristlased üheks palveahelaks kogu maailma 100 miljoni kristlasega, kes on koostöös ülemaailmse alliansi raames. Teiseks väljakujunenud suunaks alliansstöös on erinevate kristlike organisatsioonide koondamine ühise nõupidamislaua ümber.

Nn “ümarlaua nõupidamisi” on kutsutud kokku alates 1994. aastast, kusjuures kokkusaamiste hädatarvilikkus ilmnes vähemalt kahel põhjusel: raskus orienteeruda suure hulga organisatsioonide seas; vajadus ratsionaalse tegevusprogrammi järele.

Kurtmine orienteerumisraskuste üle suure hulga erinevate kirikute ja parakirikute puhul Eestis ei oleks põhjendatav teisiti, kui eeldusel, et nõukogude aja tingimusis oldi lihtsalt harjunud monokirikliku maastikuga ning mõte uskkondlikust mitmekesisusest kui normaalsest nähtusest kaasaja ühiskonnas on sageli nii kirikutegelastele kui ka rahvale veel võõras. (10).

Alliansi poolt kokkukutsutavad ümarlaua nõupidamised pakuvad esitlemis- ja suhtlemisvõimalust 15-20 evangeelsele institutsioonile, mis tegutsevad Eestis kui ametlikult registreeritud, väljakujunenud eesmärkide ja struktuuriga ning Eesti poolt juhitud tööorganid. Nimetatud tunnusjooned seatakse eelduseks ka uutele organisatsioonidele nende liitumissoovi korral; 9. jaanuaril 2000 alliansi üldkoosolekul võeti vastu otsus jätta võimalus liitumiseks Eesti Evangeelse Alliansiga ka kirikutele ja üksikkogudustele.

Ühtse tegevusstrateegia otsimine ei ole Eestima evangeliseerimise seisukohalt pelgalt ühe või teise katusorganisatsiooni taotlus koondada enda kätte informatsiooni või püüda juhtida ressursse oma äranägemise järgi. Ümarlaua nõupidamistel on üha selgemat ilmnenud vajadus koostööküsimuse kiireloomuliseks lahendamiseks, kuna Eesti ühiskonna puhul on tegemist:

a) sarnaste evangeelsete taotlustega suhteliselt piiratud aegruumis
b) piiratud tööjõu hulgaga ning
c) üha vähenevate materiaalsete ressurssidega. (11).

Kokkuhoid materiaalsete vahendite kasutamisel oleks kahtlemata saavutatav töö parema koordineerimisega erinevate parakiriklike organisatsioonide puhul, kuid ilmselt jääb see alliansi ettepanek senini valdavas osas reserv-ideeks, kuni selgub lõplikult tõsiasi, et lääne initsiatiivil algatatud ja finantseeritud allorganisatsioonid Eestis tunnistatakse nende emamaade keskuste poolt varem või hiljem isemajandavateks ning raha kogumine oma tegevuse toetamiseks Eesti kogudustest osutub üha raskemaks seetõttu, et kõiki konkureerivaid korjandusi ei suuda üksikkogudus lisakohustusena enam kanda.

Eesti parakirikud on määratud käima oikumeenilist teed, selleks et täita oma ülesanne evangelisatsiooni lõpuleviimisel. Eesti Evangeelse Alliansi arengukontseptsioon sedastab: “Me usume, et kohaliku koguduse kanda on põhivastutus evangeeliumi levitamise eest” (Manila Manifest) ja oleme veendunud, et allianss-liikumine võib aidata kaasa evangeelsete usklike, koguduste, kirikkondade ja parakiriklike organisatsioonide ühise missiooni teostumisele. Selle sihi saavutamiseks on EEA seadnud enda ette /…/ arendada ja säilitada avatud suhteid ning teabevahetust kõigi evangeelsete kristlaste vahel Eestis ja välismaal. (12).

(1) Nõukogude stagnatsiooniperioodi ajal tegutses Inglismaal uurimisintituut “Keston College”, kes vahendas suhteliselt kiiresti suurema osa Nõukogude Liidus toimunud kirikliku, parakirikliku ja põrandaaluse kristliku liikumise uudistest.

(2) Selle, ÜRO rahuaastale pühendatud konverentsi läkituses on ilmne riiklik-poliitiline alatoon, ent mitte ainult: “Rahukonverentsil me väljendasime vajadust jätkata evangeeliumis kätketud rahu kuulutamist, mille on Jumal loonud lepituse kaudu oma Poja, Jeesuse Kristuse läbi. Me veendusime, et oikumeeniline koostöö kirikute vahel kasvatab teiseteisemõistmist, mis on rahu jaoks hädavajalik, soovitades ühtlasi mitte anda oma lastele mängimiseks sõjalise laadiga mänguasju. Me usume, et 41 rahuaastat Euroopas on ka kristlaste palvetöö tulemus, ja tahame jätkata lakkamatut palvetamist rahu pärast maailmas.”

(3) Gospel-muusika harrastamine sai uuele põlvkonnale niivõrd valdavaks nähtuseks, et näiteks baptistide 1979.a. alustatud noorte “Piiblipäevade” iga-aastastel kogunemitsel 80ndatel toimusid koguduste delegaatide esinemised oma muusikaansambli vahendusel.

(4) Vt Spekter (1,1993):6.

(5) Misjoniorganisatsioonide liikumist uutele misjonipõldudele kolmele järjestikuse lainena on kirjeldanud Peter Kuzmic, vt Toward the 21st Century in Christian Mission (Grand Rapids: Eerdmans, 1993).

(6) Eesti Evangelisatsiooni Alliansi eestseisuse esimehe aruanne alliansskonverentsil 4. juulil 1994.a.

(7) Eesti Evangelisatsioonikonverentsi resolutsioon 19. oktoobril 1991 Kohtla-Nõmmel. Ennatlik oleks aga olnud arvata, et Kohtla-Nõmme üleskutse võetaks vastu ilma kriitiliste märkusteta. Kui Eesti Evangelisatsioonikonverentsi nõupidamine 15. veebruaril 1992 püüdis hinnata Kohtla-Nõmme konverentsi tulemusi, siis kajastas protokoll muu hulgas järgmist: “Kuna konverents oli üles ehitatud vabatahtlikele kaastöölistele ja mitte kirikute “ametlikule” esindatusele, jäid kirikuvalitsused äraootavale seisukohale /…/ Baptistid esitavad küsimuse: kas alliansstöös ei ole ohtu kaotada oma koguduste õpetuslik identiteet? Luterlaste poolt: kas alliansstöö koos vabakirikutega ei tõmba koguduse liikmeid kirikust eemale? Eesti Kristlik Nelipühi Kirik: kas töö uute koguduste rajamisel leiab teise kirikute poolt mõistmist? /…/ Praeguseks on saanud selgeks, et evangelisatsiooni teemat ei saa ignoreerida kiriklikus elus. Konverents lõi head eeldused evangelisatsiooni jätkamiseks. Kirikusisestel nõupidamistel on korduvalt üles võetud misjoniteema.”

(8) Vt Spekter (2, 1994), 7.

(9) KKK III deklaratsioon.

(10) Ilmo Au, Ringo Ringvee, Kirikud ja kogudused Eestis (Tallinn: Ilo, 2000), 7 eessõnas on öeldud: “käesoleva väljaande eesmärk on anda lugejaile ülevaade Eestis tegutsevatest erinevatest kirikutest ja usulistest ühendustest”. Kuid nimetatud teos, mis on koostatud Siseministeeriumi Usuasjade osakonna allikate põhjal, ei saa pakkuda selgust kirikute ja parakirikute küsimuses evangeelsest perspektiivist lähtudes.

(11) Uurimus “Kui kristlik on Eestimaa?” (Tartu: Eesti Evangeelne Allianss, 1997) tõi nimetatud probleemi esile, viidates vajadusele suunata teadlikult kirikute ja organisatsioonide aktiivsus nendesse piirkondadesse ja inimrühmadesse, mis on veel evangeeliumile kättesaamatud.

(12) EEA arengukontseptsioon.