Antonie Rutaysire
Amsterdam 2000 konverentsil peetud ettekanne

Sissejuhatus

Rist on Piibli peamine sõnum. Juba Aadama ja Eva pattulangemise päevast alates viitab kõik Piiblis ristile. Läbi käskude ja ohvritoomise, läbi prohvetite ja nende kirjade näeme me “tulevase varju”. (Kl 2,17.). Rist-see on Kristuse elu ja sõnumi kese. Paulus ja teised apostlid toonitavad, et nad kuulutavad “ristilöödud Kristust”(1Kr 1,23.).Te ei suuda ristiga silmitsi seista, olemata lepitatud Kristusega. Te ei suuda rääkida ristist, läbi elamata adekvaatseid tundeid.

Alustan sellest, et esitlen teile lühidalt oma isiklikku kohtumist ristiga- ja toon sellest kogemusest välja mõned õppetunnid. Siis vaatame koos ristile ja kaasaegsele maailmale, kus me pöörame oma tähelepanu teemadele: “rist ja hukkuv inimkond”, “rist ja haavatud inimkond”, “rist ja inimisiksuse kriis”. Ma ühendasin iga teema oma isikliku tunnistusega selleks, et näidete varal tuua esile risti tähtsus reaalses elus. Ma elan selles maailmajaos, kus isiklik tunnistus on peamiseks õigustuseks jutlustamisele. See on osa Ida-Aafrika ärkamisest, mis sai oma alguse Ruandas 1930-datel aastatel. Teine põhjus, miks ma valisin sellise lähenemisviisi, seisneb selles, et mulle meeldib kristluse isiklikkus. Minu jaoks tähendab kristlane olla-ennekõike omada isiklikke, intiimseid suhteid armastava Isaga ja armastava Päästjaga. Vaid siis, kui rist muutub reaalseks ja isiklikuks teie elus, võite te kuulutada temast kindlalt ja veendumusega.

1. Minu isiklik tutvumine ristiga.

Minu esimene tõsine kokkupuude ristiga toimus ajal, kui õppisin Rooma-Katoliikliku noorte meeste seminari keskklassides. Asusin õppima sellesse kooli, kui olin 12 aastane. Väga sügava ja kestva mulje jättis mu noorukiteadvusse õpetus “risti perioodist”, mille viisime läbi igal pühapäeval, Suure Paastu ajal. Meie kooli direktor oli meisterlik dramaturg ja igal pühapäeval ootasin ma kannatamatult erilist õhtust jumalateenistust, mille kestel esitati erinevaid staadiume Jeesuse ristilöömisest. Vaimulik, kes teenistust läbi viis, võis joonistada kujutluspilte ainult lugedes ja risti ümber toimunud sündmused muutusid elavateks piltideks. Nii eredateks, et tundus nagu ma võin näha iga nägu ja ja kuulda iga sõna ja iga sosinat rahvamassi seast. Ma nägin vihaseid, midagi plaanitsevaid, kadedaid usulisi liidreid, õelaid sõdureid ja Jeesust – rahulikku, kuid üksildast, mahajäetuna ja kõigi poolt reedetuna. Ma nutsin alati, kui loeti salmi:” ja kui nad tulid paika, mida hüütakse” pealae asemeks”, lõid nad Ta risti”. Iga kord, lahkudes teenistuselt, elasin ma läbimingi erilise sügava tunde risti suhtes, kuid ma ei suutnud seletada, mis see oli. Kahjuks ei seletanud mulle keegi, mis muutis Jeesuse Kristuse risti tunnetamise nii erutavaks. Ma olin vapustatud ja intrigeeritud, kuid mitte ümber muudetud, kuna ma ei kohaldanud risti oma isiklikku ellu.

See tunnetus muutus eriliseks ja hingestavaks, kui minust sai usklik ja ma hakkasin jutlustama. Esimene õppetund, mille omandasin jutluses ristist, seisnes eeskätt selles, et aidata inimestel näha Jeesust ristil, valides õige sõnastuse, joonistades sõnadega reaalse pildi ristist sel viisil, et inimesed võiksid mõista ta tähendust.

John Stott väljendab seda väga õnnestunult, kui ta ütleb: “Evangeeliumi kuulutamine – see on risti kuulutamine nähtaval moel”.

Esiteks:
Enne, kui kokkuvõtvalt öelda, et üks suurimaid kunste ja ande evangeeliumi kuulutamisel on pöörata inimeste silmad ja kõrvad ja panna nad nägema seda, millest me räägime. (“Kristuse Rist”,lk 322).

Teiseks:
Jutlus Jeesuse Kristuse ristist peab alati olema vastavuses kuulajate igapäevase eluga. Jutlus muutub haaravaks, kui kuulaja võib end samastada esitatud looga, kui ta näeb selle tähendust igapäeva reaalsuses. Inimesed esitavad väga tihti küsimuse: “Mis tähtsust omab minu elus see, mis toimus 2000 aastat tagasi?” Kui inimesed näevad ristilöödud Kristust, kuid ei tea, kuidas Ta surm on tegev nende elus, on nende emotsioonid küll puudutatud, kuid ise on nad muutmata. Kord nägin ma ühes kristlikkus ajakirjas pilti, millel oli allkirjaks: “Jeesus On Vastus!” Sellele järgnes aga allpool teine allkiri: “Kuid mis on siis küsimus? ”

Kristuse rist on vastus, kuid ta peab olema esitletud nii, et ta oleks suhtestatav kaasaegse maailma küsimustega.

Sain usklikuks 2 aastat pärast seda, kui lõpetasin ülikooli. 7 aastat pärast seda, kui õppisin noorte meeste seminaris. Keegi ei tulnud mulle jutlustama evangeeliumi. Elasin läbi sügava depressiooni ja mu igatsus tõukas mind Piiblit lugema. Jah, ma lugesin Piibli läbi ajal, kui õppisin seminaris, kuid ainult koduse töö raamides. Ta jäi alati mulle kaugeks ja võõraks. Sel korral aga, aetuna igatsusest, hakkasin lugema Piiblit, mida mulle pakkus mu sõber õpingute ajal ülikoolis.

Hakkasin lugema Uuest Testamendist ja lugenud läbi pooled Pauluse kirjad, olin ma vapustatud sellest, et Kristus oli Pauluse kirjade ja elu keskmes. Paulus räägib Jeesusest Kristusest ja Ta ristist oma kirjades pea igal real. Tihti rikub ta hea kirjakeele seadusi ja ei kasuta asesõnu selleks, et veelkord korrata Jeesuse Kristuse nime. See avastus sundis mind läbi uurima oma “kristlikkust”. Usk omas tähtsat kohta mu elus. Oli koht ka Jumalale ja kuna ma kuulusin Rooma-Katoliku kirikusse, avanes koht ka Pühale Neitsi Maarjale, ometi, Jeesusel Kristusel polnud kohta mu elus. Seepärast panid Pauluse kirjad mind sügavalt mõtlema: Paulus räägib Jeesusest Kristusest, ta räägib, et ta elab Jeesusele Kristusele ja teatab avalikult, et ta eelistab surra ja olla Jeesuse Kristusega! See pani mind tõepoolest mõtlema ja ma hakkasin iseendalt küsima: “Sa nimetad end kristlaseks, kuid kus on siis Kristus sinu elus?” Siis otsustasin ma lugeda läbi kogu Piibli tervikuna, kolm korda kuue kuu jooksul, et mõista sõnumit, mida Pühakiri sisaldab, eriti seda, mis räägib Jeesusest Kristusest. Piibli lugemisest sai mulle kõige armsam tegevus ja tihti pöördusin ma tagasi, lugemaks uuesti tekste ristist, mis omal ajal mind nutma panid. Seekord neid lugedes, tegin ma seda juba arusaamisega. Mida enam ma mõtlesin Kristuse ja risti üle, seda enam sain ma Temast sissevõetud ja -see muutis mu elu. Mõned inimesed pöörduvad Jumala poole seepärast, et nad kardavad põrgut ja surma. Minule sai aga tõmbejõuks Kristuse armastus, mis muutis mu elu. Siis hakkasin ma rääkima Jeesusest avalikult, kuuldavalt, rääkides väga tihti just nimelt Tema armastusest, mis sai ilmsiks ristil. Veel tänapäevani, kui mul on vaba aega, armastan ma eemalduda vaiksesse kohta ja lugeda neid lõike ristist ja laulda valjult vanu hümne ristist, Jeesuse verest. Olen üles kasvanud ühiskonnas, kus täiskasvanud meessoost inimene ei tohi välja näidata oma pisaraid, kuid on selliseid hetki, kui ma ei suuda pisaraid tagasi hoida, näiteks siis, kui kujutan endale ette Jeesust Kristust ristil, kannatamas minu pattude eest – äraneetuna ja suremas. Minu eest! Seepärast meeldib mulle nii väga jutlus Jeesusest Kristusest ja Tema ristist. See on meie sõnum maailmale. See on hea Sõnum sellest, et meie sõnakuulmatuse eest on makstud, et Kristus suri meie eest ja et Jumalik õigusemõistmine sai rahuldatud ja nüüd võime me Talle läheneda ilma hirmuta.

2.Rist ja kaasaegne maailm.

Umbes 10 aastat tagasi reisisin ma autobussis. Mu rinnal oli tavaline märgikene pealkirjaga: “Jeesus On Issand!” Naine, kes istus mu kõrval autobussis, vaatas mu märgile ja ütles: “Mulle ei meeldi see lause ja mulle ei meeldi rist!” Olin vapustatud ta lühidast avaldusest ja ometi sai sellest alguse tõsine jutuajamine. Hiljem tunnistas ta mulle, et ta kuulus sekti, mis vihkas kõike mis puudutas Jeesuse pretendeerimist kõrgeimale positsioonile ning eriti risti. Ja ometi rääkisin ma temaga Jeesusest Kristusest kui päästjast ja Issandast ja risti tähendusest minu isiklikus elus ning paistis, et see puudutas ta südant. Endine õelus kadus ta hääletoonist, kuigi ta ei võtnud Jeesust vastu oma ellu.

Tema viimasteks sõnadeks meie lahkumisel olid: “Ma ei võta seda omaks, kuid siiski te vähemalt näitasite mulle selle kasutatavust reaalses elus”. Seda peamegi me tegema, kui jutlustame ristist. Me peame näitama selle kasutatavust kaasaegse maailma globaalsetes probleemides. Kui me kirjeldame Kristust kui ravimit, peame me esmalt kuulama ära maailma diagnoosi. Järgnevalt vaatame ristile ja mõningatele probleemidele, milledega tänapäeva maailm kokku põrkab. Esmalt vaatame me teemat: “rist ja inimese allakäik”, siis teemat “rist ja inimkonna haavad” ning lõpuks vaatame teemat: “rist ja kaasaegne identiteedikriis”.

2.1.Rist ja kaasaegse inimese allakäik.

Võtsin Issanda vastu sel ajal, kui olin kadunud. Olin noor. Omasin võimeid spordiks ja akadeemilisteks saavutusteks, ometi läksin ma oma käitumises lõpplikult sassi. Oma ülikoolipäevil lugesin läbi palju raamatuid moraalist, filosoofiast ja müstilistest idamaistest usunditest. Otsisin rahu ja harmooniat oma ellu, kuid põrkusin alati kokku korratuse, vasturääkivuste ja tühjusega. Kirjutasin välja sadu tarku õpetussõnu ja kleepisin nad peaaegu igale oma toa seinale. Kuid nende tarkus ei tunginud mu ellu ja neist said vaid meeldetuletused mu moraalseist ebaõnnestumistest. Mu südame head plaanid erinesid täielikult mu käitumisest reaalses elus ja see sünnitas minus süütunde. Lõppude-lõpuks andsin ma alla ja jõudsin eksistentsiaalsele järeldusele, et elu on tühi ja absurdne. Ja jätkasin patus elamist – sassiaetuna, tühjusega hinges ja kannatades süütunde all.

Just seda tunnevad paljud inimesed tänapäeval. Olen kohanud samasugust tühjusetunnet haritud inimestes, rikastes inimestes, nii noortes kui vanades. Nad kõik otsivad midagi, kuid kahjuks otsivad nad valest kohast. Nad proovivad alkoholi, naudinguid, otsivad kuulsust au ja rikkust, kuid kõik see on tühine. Igaüks neist võiks korrata järgi kuningas Saalomoni sõnu “kõik on tühine ja vaid tuule tagaajamine”. Me elame suhtelisuse ja pluralismi poolt vallutatud maailmas kus iga tee viib ükskõik kuhu, kuid ometi mitte sinna, kuhu inimene tahab jõuda. Sellest päevast peale, kui Aadam lahkus Eedeni aiast, püüab inimene leida teed tagasi paradiisi, kuid paljud on õige teelahkme mööda lasknud. Segased teeviidad peegelduvad käitumises: paljud on tänapäeval “kadunud”. Kuid Jeesuse Kristuse rist seisab ristmikul. Jumal on paigutanud sellele liiklusmärgi, mis ütleb: “Tere tulemast rändaja, liigu palun siiapoole! “Kui Jeesus on kõrgele tõstetud, siis see, kes vaatab Temale, leiab tee ja “nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nii peab ka Inimese Poeg ülendatama, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid omaks igavest elu.”(Jh 3,14.!5).

Sel põhjusel peab evangelist kuulutama Kristust ja Teda kui ristilöödud Kristust. Olen kuulnud suurt hulka jutlusi evangeeliumi nimel. Kuid kui rist ei ole jutluse keskmes, siis on see sama kui liiklusmärk, mis osutab vales suunas. Ta viib lihtsalt eksitusse. Jeesuse Kristuse rist – see on omalaadne liiklusmärk T-kujulisel ristmikul: ta näitab kahte suunda samal teel. Ühel suunal näitab ta inimese patususele ja sõnakuulmatusele Jumala vastu, samuti ka järgnevale kohtule ja needusele.

Piibel ütleb Rooma 3,23:”Sest kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma!”. Ning: “patu palk on surm!” (Rm 6,23). Teisel suunal näitab rist Jumala õiglusele ja armastusele ning andestusele Tema Poja, Jeesuse Kristuse risti kaudu: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et tal oleks igavene elu! “(Jh 3,16) ja: “Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. “(Rm 5,8) See ongi Hea Sõnum. Kõik meie patud on kustutatud, Kristus võttis enda peale meie karistuse ja me võime läheneda Jumalale samasuguse kindlusega, nagu siis, kui me poleks kunagi patustanud. Me oleme lunastatud, andestatud, õigeks mõistetud, vastuvõetud ja me oleme nüüd Jumalariigi pärijad-see ongi hea Sõnum. Ja kõik see toimub meie Issanda ja Päästja, Jeesuse Kristuse risti kaudu.

See on sõnum, mis meie kätte on antud selleks, et kuulutaksime seda kogu maailmas. Ja see on sõnum, mis on antud meile, et elaksime selle järgi. Jutlus inimese patususest ja Jumala kohtust, jutud pattude andestusest, jätkates ise patus elamist on kõige ehtsam silmakirjalikkus. Risti sõnum kutsub üles muudetud elule, esmalt evangelisti ja seejärel ta kuulajaid (1Kr 9,27). Jutlustav evangelist on kutsutud veetma oma elu kuulekuses ja pühaduses. Täielik kuulekus leidub risti südames. Kui Jeesus palvetas Keetsemanis, oli Ta palve peamiseks teemaks Isa tahtele allumine (Mt 26,39). Ta omandas selle soovi endas, täieliku allumise kaudu Isale ja Tema palveks sai “siis sündigu Sinu tahtmine!” (Mt 26,42).(Fl 2,7.8.)

Igaüks meist, kes on lunastatud Jeesuse Kristuse verega, on kutsutud võtma endale oma risti ja järgnema Talle täieliku alluvuse ja kuulekuse teed. Just seda pidas silmas Paulus, kui ta kirjutas korintlastele: “Sest te olete kallilt ostetud, austage siis Jumalat oma ihus! “(1Kr 6,20). Just seda pidas ta silmas, kui ta kirjutas galaatlastele. (Gl 2:20) Energilise põlvkonna keskel, kes tõstab suureks iseennast, on evangelist kutsutud üles, elama risti elu, kuulutades ja näidates oma allumist Jumalale.

Ühiskonnas, mis kelgib oma saavutustega, peab kristlase elu olema täidetud pühaduse ja enesekontrolliga. Just seda pidas silmas Paulus, kui ta kirjutas Tiitusele (Tiitus 2,11-14) Just seda pidas ta silmas, kui ta kirjutas galaatlastele (Gl 6,14).

1.2. Jeesuse Kristuse rist ja kaasaegse inimese haavad

Rääkisin juba teile, et sain usklikuks ajal, mil kannatasin sügava depressiooni all. Olin just kaotanud töö ülikoolis, kus olin juba aasta õppejõuna töötanud. Valitsus hakkas ellu viima tagakiusupoliitikat sellesse etnilisse gruppi kuuluvate inimeste suhtes, kust minagi pärinen ja kes omasid tugevat mõjuvõimu meie maal. See uus ebameeldivus avas taas meie maa haavad, mida kandsin endas juba lapsest saadik.

Naabrid tapsid mu isa etniliste ja poliitiliste vaidluste tulemusel tekkinud tüli käigus mu oma silmade all. Olin siis viie aastane ja ma kasvasin üles neid inimesi vihates. Nüüd kaotasin ma töö oma etnilise kuuluvuse tõttu.

Mul oli väga lihtne anda oma elu Issandale, mul oli väga kerge kahetseda oma patte, kuid samas oli mul väga raske panna maha oma raev ja solvumistunne. Kuid kord, lugedes lõiku ristist, põrkusin ma samale lausele, mis kunagi ammu pani mind nutma. Kuid seekord oli see Jeesuse palve: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23,34) See omandas nüüd minu jaoks hoopis teise tähenduse. Mind tabas nagu pikselöök. Selles etnilise vihkamise ja kõlbmatuse katlas tekkis mu sisemuses lõhe. Kuidas suutis Jeesus andestada ja õnnistada selliseid inimesi? Need olid ju kurjad ja tänamatud inimesed. Kui nad haigestusid, tervendas Jeesus neid. Kui nad olid näljas, jagas Jeesus neile leiba. Nende seas polnud kedagi, kelledel olnuks põhjust Teda vihata. Ja ometi karjusid nad kõik: “löö Ta risti, löö Ta risti!”

Üks Tema valitud õpilastest ütles Temast lahti. Peetrus salgas Ta ja 9 neist põgenesid, jättes Ta üksinda. Vaid Johannes jäi seisma risti alla. Ja need olid ometi samad inimesed, kellede poole Jeesus ristilt vaadates õnnistas! “Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad”. Kui Ta rippus ristil, kui kogu Ta keha oli agoonias, kui Ta jooksis surmavalt verd, siis palvetas Jeesus oma vaenlaste eest, oma ebaustavate sõprade eest. See lõik puudutas mind sügavalt ja ma otsustasin astuda vastavaid samme, et lõpetada see probleem oma südames.

Võtsin vaba päeva koolist, kuhu olin suunatud õpetama ja veetsin terve päeva palves koos Jumalaga. Lugesin läbi kõik lõigud Piiblis, mis räägivad andestusest ja vaenlaste armastamisest. Seejärel aga koostasin pika nimekirja inimestest, keda ma vihkasin ja kirjutasin üles ka selle, miks ma neid vihkasin. Siis pöördusin ma palves Jumala poole: “Issand, mul on raske neile inimestele andestada. Kuid Sina läksid ise läbi selle kõige ja Sa mõistad mind. Kingi mulle ka võime andestada ja õnnistada!”.

Siis palusin ma läbi kogu nimekirja, palvetades igaühe eest ja õnnistades neid. Sel päeval nutsin ma valjusti. Olen kuulnud palju jutlusi andestusest, kuid oma kogemuste kaudu tean, et see on kõige kasulikum samm, mille inimene iialgi või teha. Pole kerge öelda lahti oma õigusest vihkamisele, kuid kui te jälgite Jeesust Kristust ristil, siis osutute relvituiks. Seepärast ongi Jeesuse Kristuse rist sõnumiks haavatud ja segipaisatud maailmale.

Me elame etniliste tülide ja arveteõienduste ajastul, halastamatu konkurentsi ajastul tööpaikades, elame purustatud perekondade ja individuaalse isolatsiooni ajastul. See on aeg, mil paljud inimesed on haavatud, murtud, purustatud. Ja Jeesuse Kristuse rist on neile vastuseks. See on tervendav sõnum tänapäeva maailmale!

Hukkuv maailm peab kuulma, et Jeesus Kristus on meie pattude kandja, haavatud maailm peab kuulma, et Tema on meie valude kandja!!!

Jeesuse Kristuse rist toob rahu maailmale, mis kannatab süütunde all. Purustatud südametele löödud haavad teevad valu mitte ainult ohvreile, vaid puudutavad ka solvajat. Rist on vastuseks neile mõlemaile. Meie maa elas üle hirmsaima genotsiidi sel sajandil, kui ligi miljon inimest tapeti 100 päeva jooksul. Praegu kannatame me selle tragöödia tagajärgede all, kui solvajad ja ohvrid on sunnitud elama koos ühes väiksemas ja vaesemas maailma riigis. Kuid isegi sellises dramaatilises situatsioonis on rist väljapääsuks olukorrast. Kohtasin leski ja vaeslapsi, kes nägid pealt, kuidas nende sugulased tapeti ja nad tunnistasid risti tervendavast väest. Jutlustasin oma maal mõnedes vanglates ja olin tunnistajaks sellele, kuidas mõrtsukad tundsid kergendust, kuuldes sellest, et eksisteerib andestus ja rahu kahetsuses ja meeleparanduses Jeesuse Kristuse risti ees.

Selles haavatud maailmas oleme me kutsutud jutlustama Jeesuse Kristuse ristist, et tuua inimesi meeleparandusele, tervenemisele, andestusele ja leppimisele. Armastada oma vaenlast – see on nõue ja seda õpime me täitma Jeesuse Kristuse risti juures. Ja enne, kui me hakkame jutlustama teistele, vajame ka meie tervendatud südant! Paljud meist elavad veritsevate haavadega südames. Haavad, mis tekitatud tagakiusu poolt, on osaks meie elust meie usu tõttu. Haavad, mis tekitatud konkurentsi poolt, millega puutume kokku igal päeval isegi kristlikes organisatsioonides, haavad, mis tekivad reetmise kaudu isegi meie usklike kolleegide poolt, haavad, mis tekkinud kõikvõimalike lõhede ja eraldatuse poolt meie rahvaste keskel. Mitte keegi pole kindlustatud nende eest, meie südamed on nii õrnad. Kuid Jumala arm, mis on ilmutatud Jeesuse Kristuse ristis, katab kinni ka kõik selle.

1.3.Jeesuse Kristuse rist ja kaasaegne identiteedikriis.

10 aastat pärast mu sisemist tervenemist ja andestamist, elas meie maa üle õudse genotsiidi, mida ma juba eelpool nimetasin ja etniline grupp, kuhu minagi kuulusin, sai tapmiste sihtmärgiks. Pole midagi muud, mis rohkem hävitaks teadvust, kui see, et tunned end kasutu asjana, õigused kaotanuna, ilma kaitseta ja kaastundeta ükskõik kelle poolt. Genotsiid oli kulminatsiooniks neli aastakümmet kestnud etnilistele pingetele ja kuna meie moodustasime vähemuse, oli väga raske kanda kõiki neid solvanguid, äratõukamisi, mida saime tunda igal päeval. Kuid ma õppisin ära ühe imelise asja, mõtiskledes Jeesuse Kristuse ristist ja see on selle tunnetamine, et oleme väärtuslikud Jumala silmis. Me omandame lisaväärtuse, sarnastades end Kristusega. Kõik omandab oma väärtuse selle kaudu, millisel hulgal raha ja jõupingutusi paigutame sellesse üritusse. Ja pole tähtis, mida inimesed räägivad, te olete ikkagi tavatult hinnalised Jumala silmis.

Seda mitte ainult sellepärast, et oleme loodud Tema sarnaseks, vaid ka selle pärast, et Tal tuli maksta kõrget hinda meie lunastamiseks. (1Pt 1,18.19). Vaat, kes te olete! See on see väärtus, mida Issand on omistanud igaühele meist. Kui te teate, et olete Kristuses, siis olete valmis kohtama igat solvangut ja eemaletõukamist.
Jätkuvate etniliste pingete ajal pidin ma sageli endale meenutama, kes ma tegelikult olen Jeesuses Kristuses. Ja tihti kordasin ma endale Piiblist selliseid kirjakohti, nagu 1Jh.3,1.2; Rm 8,16.17.

Taavet avastas selle tõe, kui ta kirjutas 27 laulu, kus ta ütleb 10 salmis: Me elame maailmas, kus valitseb identiteedikriis ja moraalne pankrott. Me elame kultuuris, mille aluseks on kuulsuse saavutamine ja kasutamine. Urbaniseerumise ja kiirete muutuste laine teaduses ja tehnoloogias aitasid kujundada maailma, mis on palju isiksusetum, külmem ja üksildasem. Me elame keset üha enam ja enam hägusaks muutuvat individuaalsuse rõngast, toites ennast egoismi ja isikliku rahuloluga. Paljud on kaotanud kuuluvustunde, kuna urbaniseerumine on tapnud meis ühtsustunde.

Floid McClung kirjutab oma raamatus: “Pühadus ja Aja Vaim:”
Enamusele Ameeriklastest on maailm kildudeks purunenud koht, mis pakub neile hulgaliselt erinevaid valikuvõimalusi ja tähtsusetuid vahendeid mugavusteks. Nad usuvad, et praktiliselt on nad üksi, omaette ja peavad vastutama vaid iseenda ees. Seepärast on neil raske kellegi teisega ühineda. Jäetuna ilma Jumalast, eeldavad nad, et individuaalne õnn ja ohutus on ainsad mõttekuse allikad.”

Kibestumise, segaduses oleku ja allumatuse teemad on muutunud üheks peamiseks kaasaegses kirjanduses, kinematograafias ja kogunii muusikas. Ühes uuematest filmidest, mis kannab pealkirja: “Kaklejate Klubi”, ütleb üks tegelastest: “Sa pole iseenda mure! “Te pole see, kui palju teil lebab raha pangaarvel. Te pole oma rahakoti sisu. Te pole teie khakivärvi püksid. Teisisõnu – teie kui isiksuse väärtus pole määratletav ei teie ametikohaga, ega varandusliku seisundiga. “Kahjuks ei anna aga filmi kangelane lahendust ja ta osutub purustava vägivalla teel olevaks: ta avab ööklubi, kus inimesed kogunevad selleks, et tõestada oma väärtust veriste kakluste abil.

On saabunud vajalik aeg Jeesuse Kristuse risti kuulutamiseks. Ja selle uue isiksuse kuulutamiseks, mille Tema meile on valmistanud, vastandina tühjusele, mille all paljud inimesed tänapäeval kannatavad, vaatamata oma materiaalsetele saavutustele. Kahjuks on sageli ka kristlik jutlus muutunud nii hägusaks, et sageli inimesed ei tea, millesse uskuda ja kuidas toimida. On saabunud suur identiteedikriis isegi usklike seas.

Maailmas väljakujunenud moraalne pluralism sisendab niigi vähe optimismi. Ma kardan aga, et me liigume ka juba “evangeelse pluralismi” suunas. Ja nüüd on juba raske mõista, mis on tegelikult “Hea Sõnum”, mis pole seda mitte. Olen kuulnud jutlusi, mis koosnevad vaid keerulistest debattidest. Olen kuulnud jutlusi, mis eitavad Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmist. Olen lugenud raamatuid ja kuulanud kassette jutlustega heast sõnumist, kus räägitakse, et võttes vastu Kristuse, saate te rikkaiks maises mõttes, te ei haigestu enam kunagi ja olete edukad kõiges, mida te teete ning teisi sarnaseid õpetusi.

Võib ju olla, et see on “hea sõnum”, kuid kindlasti pole see mitte Jeesuse Kristuse Hea Sõnum!!! Ja sellised ideed paraku toimivad juba, luues lahjendatud kristlust ilma ristita selle keskmes. Jeesus ise kordab ikka ja jälle: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.” (Luuka 9,23). Maailm ei vaja raha, edu, tervist! See kõik on neil juba olemas! Nad vajavad uut väärtushinnangut.

Põlvkonnas, mis on täielikult kaotanud orientatsioonitunde, peab Jeesuse Kristuse rist olema lipuks! Me teame, mille nimel ja kelle jaoks me elame. Just seda pidas silmas Paulus, kui ta kirjutas 2 Kor.5,14ja 15 Me oleme üles kutsutud igal päeval surema iseendale, me peame ohvriks tooma kõik oma ambitsioonid Jumala teenimise altaril. On võimatu vaadata ristil surevale Jeesusele Kristusele ja jääda ükskõikseks Tema teenimise suhtes. Meid lunastati teatud kindla eesmärgi nimel – muutuda kõlblikuks, pühaks Jumala rahvaks (Tt 2,14). Selles moonutatud ja rikutud põlvkonnas oleme me üles kutsutud järgnema sõnumile Fl 2,15. See ongi meie uus isiksus, meie teenimistöö Jeesuses Kristuses. Me pole üldsegi see, mida me teeme, me pole see, mida me omame. Me oleme vaid need, keda Jeesus Kristus oma ristiga meist on teinud. Kandkem siis kõrgel seda lippu selleks, et anda maailmale uus isiksus, uus identiteet!

Kokkuvõtteks.

Jah, on tõsi, et me elame külluse, teaduslike ja tehniliste avastuste epohhis. Kuid samas on see ka kaotsimineva inimkonna maailm, maailm ilma Jumalata ja lootuseta. Vaatamata kaasaja kohandumisele, valitseb maailmas endiselt ebajumalate kummardamine nagu Pauluse aegadel. Endiselt tunnetavad nad valu oma haavadest ja otsivad isiksustumist. Ja Jumal andis neile vastuse oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu, kes suri meie pattude eest ja tõusis üles surnuist meie õigeksmõistmiseks. Postmodernse ajastu inimene vajab Jeesust Kristust täpselt samuti kui inimesed, kes elasid 1 sajandil. Maailma välimus on põhjalikult muutunud, inimlike teadmiste sisu on tähelepanuväärselt muutunud, kuid endas kannab ta endiselt seda sama südant, ikka on ta endiselt see sama inimene: kadunud, haavatud ja endamisi küsiv: “Kes ma olen?” Vaid Jeesuse Kristuse ristis leiab inimene andestuse oma pattudele. Vaid ristis leiab inimene tervenemise oma haavadest. Just nimelt Jeesuse Kristuse ristis avastab inimene oma tõelise olemuse. Tõstkem siis uuel sajandil kõrgele Jeesuse Kristuse risti! Elagem nii, et me jutlustame ristist mitte ainult sõnadega, vaid ka oma tegudega. Vaid siis, kui me elame välja seda, mida jutlustame, usub maailm meid! Elagem siis andestuse leidnu risti elu, hea südametunnistusega andes end täielikult üle meie Issandale Jeesusele Kristusele, armastades meie lähedasi nagu iseendid, kaasa arvatud ka meie solvajad. Kuulutagem risti, kandes igal päeval oma risti armastava Issanda jälgedes.
Lubage mul lõpetada tsitaadiga Campbell Morgani raamatust:

“Vaid risti löödud inimene võib jutlustada ristist,”- ütles Toomas. “Kui ma ei näe Tema kätes naelte jälgi, ma ei usu.”

Dr.Parker Londonist, ütles: “Seda, mida Toomas ütles Kristuse kohta, räägib maailm koguduse kohta. Ja maailm ütleb ka igale jutlustajale: “Kuni ma ei näe su kätes naelte haavu, ma ei usu!” Nii see on! Vaid inimene, kes on surnud koos Kristusega, võib jutlustada Jeesuse Kristuse ristist.