Eesti Evangeelse Allianssi avakõne pastor Allan Laurilt EEA Aastakonverentsil 7. märtsil 2003

Evangeeliumi kuulutamise vajadus

Eesti ühiskond esitab kahte väga erinevat palet. Ühest küljest näeme majanduslikku tõusu ja heaolu kasvu, mis on põhjustanud suuri muudatusi meie ühiskonna pildis. Uued hooned kerkivad ja vanad tehakse tundmatuseni korda. Rahvusvahelistel spordivõistlustel tõusevad meie atleedid kõrgetele pedjestaalidele ja teised vaatavad imestusega, millega see väike rahvas toime tuleb. Teisest küljes on pilt märksa tumedam. Meie perekond on sügavas kriisis. Andmete kohaselt lähevad kolmest abielust kaks lahku. Kolmest lapsest kasvavad kaks üles ilma isata. Enesetapud on tõusnud 47% võrra ja oleme suitsiidide poolest teisel kohal maailmas. Meie kõrge alkoholitarbimine, mis ületab Soomet kahekordselt, on veelgi kasvamas ja probleemile lisandub narkootikumide ja muude uimastite kiire levik koos HIV viiruse surmava mõjuga. Koruptsioonist ja kuritegevusest kirjutavad meie ajalehed tüdimuseni. Lisaks kõigele on Tallinn kuulutatud uueks prostitutsiooni keskuseks. Eesti mehe keskmine eluiga on kümme aastat lühem kui Soomes või Rootsis. See nimekiri läheb edasi…

Kui patt ujutab üle ja hävitab ühiskonna, ei võta Jumal esmalt valitsust vastutusele. Jumal vaatab oma koguduse peale. Jumal ei arvesta patuseid, vaid hoopis õigeid. Seda õpime Soodoma ja Gomorra loost. Kristlased on maa sool ja valgus.

Ajalugu näitab meile Kristuse kogudust palju raskemates olukordades ja tingimustes kui meie oleme. Lisaks lagunemisele ja mädanemisele ühiskonnas, näeme sageli kirikut tagakiusu ja vägivalla all vaevlemas, kuid isegi sarnastes rasketes olukordades on kogudus tõusnud ja pööranud rahva saatuse õnnistuseks ja uueks alguseks.

Iga võimalus kerkib probleemi näol niisamuti kui küsimusele on vastus. Koguduse valikus seisab meie tulevik. Võime end välja vabandada ja süüdistada teisi. Võime lasta end masendada probleemi loomusest ja suurusest, kuid võime ka probleemis näha võimalust – Jumala võimalust sekkuda ja muuta meie rahva olukorda ja saatust.

Usun, et Jumala koguduses elab Püha Vaim. Usun, et Jeesus Kristus on ära võitnud Saatana ja kurjuse. Usun ka, et Jumala rahvas sel ajal võtab vastutuse ja tõuseb võitlusele kurjuse ja pimeduse vastu. Usun, et Jeesus Kristus on Issand ja Kuningas.

Varakoguduse tingimused olid palju raskemad kui meie omad. Apostlite tegude raamat kirjeldab vastuseisu, tagakiusu ja tapmisi. Küsimus on, mida tegi kogudus siis. Vastuse leiad selle raamatu lehekülgedel. Nad kuulutasid evangeeliumit – rõõmusõnumit – Jumala riigist ja valitsusest. Nad mitte ainult ei kuulutanud evangeeliumit, nad elasid evangeeliumit välja. Kui neid piinati ja pigistati, tuli evangeelium esile. Nende elu oli evangeelium, rõõmusõnum Jeesusest Kristusest. Nad ei kuulutanud Moosesest. Nad ei kuulutanud ka mitte “metsalise märgist” ega “vaimulikust sõdimisest”. Nad ei kuulutanud, mida erinevad kreekakeelsed sõnad tähendavad. Nende kuulutus oli Jeesusest Kristusest. Nad astusid inimeste ette väga lihtsa sõnumiga: “Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma. Ei ole kedagi õiget, mitte üht ainsat! Jumal on püha Jumal ja ta viib iga üleastuja kohtusse Kristuse päeval.” Kuid Jumal on valmistanud tee inimese päästeks. “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et temal oleks igavene elu.” Kui sina paned oma usu Temasse, siis ta peseb iga sinu patu puhtaks. Kuid mitte ainult seda. Ta paneb sinu sisse uue elu. Sul on uus võime ütelda ei patule. Sul on vägi ja jõud olla võitja. Ta parandab sinu südame, ta võta ära valu, ta võtab ära kurbuse. Ta puhastab sinu südametunnistuse. Ta võtab ära surmakartuse. Ja see kõik tuleb evangeeliumi kaudu ja apostel Paulus ütleb: “Ma ei häbene evangeeliumit, sest see on Jumala vägi õndsaks saamiseks igaühele, kes usub.” See oli koguduse kuulutus! Mitte Eelia mantlist, mis langes Eliisa õlgadele. Mitte “seitse sammu võiduks”. Mitte “kuidas olla edukas “või “kuidas luua sõprust”. Varakoguduse liikmed kuulutasid Kristust – Jumala väge ja tarkust. Nad kuulutasid evangeeliumit. Nad ei laskunud kõrvalistesse asjadesse, vaid jäid tuuma juurde. Ja kristluse tuum on Jeesus Kristus ja kuulutus Temast!

Kui tagakius tuli Stefanuse märterluse läbi, aeti kristlased välja oma kodudest ja löödi minema töökohtadelt. Kodutud ja töötud kristlased peksti Jeruusalemmast minema ja kus nad iganes maandusid, seal kuulutasid nad evangeeliumit. Tavaliikmed juhatasid inimesi Jeesuse juurde ja palvetasid haigete eest. Midagi oli juhtunud varakoguduses, nii et iga liige oli Jeesuse Kristuse saadik. Nemad kuulutasid evangeeliumi ja Jumal ütleb, et kui sina kuulutad, siis mina päästan ja vabastan inimesi. Antiookia kogudus muutub Apostlite tegude misjonikeskuseks samal ajal kui Jeruusalemma koguduse tähtsus kahaneb käsumeelsuse kalduvuste kimbutuses. Küsime, kuidas sai see kogudus alguse. Apostlite tegudes 11:20 loeme, et Küpruse ja Küreene mehed kuulutasid seal evangeeliumi Issandast Jeesusest. Meie ei tea isegi nende nimesid. Vaata nende olukorda. Neil polnud Piibleid, kuna see polnud veel kirja pandud ega olnud neil muid kristlikke raamatuid. Neil ei olnud kristliku meediat ega televisiooni. Ei ühtegi kristlast linnavolikogus. Ei ühtegi kogudust linnas. Ei ühtegi kuulutust Antiookia Päevalehes. Meile tundmatud mehed tulid linna ja kuulutasid evangeeliumi ja hulgad tulid pöördumisele ja said päästetud. Nad ei kasutanud ühtegi vabandust, nad ei löönud verest välja ega tundnud enesest kahju. Meie loeme nendest: “Issanda käsi oli nendega, ja suur oli nende arv, kes uskuma hakates pöördusid Issanda poole. Aga jutt nendest kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse. Kui ta pärale jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja julgustas kõiki jääma kindlameelselt Issanda omaks.” (Ap 11: 21-23) Piibel näitab meile, et varakoguduses oli põnevus evangeeliumi suhtes. See oli kristlaste elu! Ja nende kaudu muutusid teised.

Mida ütles Jeesus enne oma äraminekut? Mida ta käskis meil teha? Ta ei ütelnud: “Uurige Piiblit kuni ma tulen.” Ka ei öelnud ta: “Minge, laulge ja ülistage!”
Ta ütles: “Minge ja kuulutage evangeeliumi!”
Kuid meie ütleme: “Inimesed on uskmatud ja küünilised! Nad pole huvitatud!” Pole viga, anna neile evangeeliumi. Ja Issand töötab! Ta ei ole käskinud mind ega sind neid päästa. Anna neile lihtsalt evangeeliumi sõnum, sest see pole kunagi kaotanud oma väge!
Olen kuulnud intervjuust Billy Grahamiga, mida tegi küllaltki küüniline ajakirjanik. Ta küsis evangelistilt: “Kuidas teie saavutate oma tulemusi? Teie ei ole eriti hea kõneleja. Teil ei ole eriti hea haridus ja Teie ei ole ka mitte teoloog. Kuidas Teie seletate oma suuri tulemusi?” Billy Graham vastas umbes nii: “Teil on õigus igas asjas. Ma ei ole hea kõneleja. Ma ei ole haritud, ka mitte teoloog, aga ma kuulutan vägevat evangeeliumi ja mul on suur Päästja.” Jumal ei oota, et sina kedagi päästad, kuid ta on meid kõiki kutsunud kuulutama evangeeliumi rõõmusõnumit.

Varakogudus oli Püha Vaimuga täidetud palvetav kogudus. Kui probleemid tõusid, ei käinud nad Parlamendi hoone ees demonstreerimas ega piketeerimas. Ka ei koondunud kristlased poliitilise võimu saamiseks. Ei, nad kogunesid palvele. Ja meie loeme: “Ja Issanda käsi oli nendega.” Ja kui tagakius puhkes ja nende pastori Jaakobuse pea raiuti otsast, ei olnud neil kusagile minna abi saamiseks. Politsei, kohus ega seadus ei kaitsnud neid. Ja Peetrus ootas vangis järjekorda. Aga mida tegi kogudus? Kogudus palvetas!
Kui Jumal saab teha, mida ta tahab teha, siis peame meie lõpetama vabandamise. Maailm on pöörane, perversne ja patune. See on õige, aga maailm ei peagi teistsugune olema. Kuid kogudus peaks olema täis Püha Vaimu väge ja kuulutama evangeeliumi. Varakogudusel ei olnud kirikud ega hooneid. Neil ei olnud Piibleid, trükikodasid, raadiot, televisiooni, kristliku ajakirjandust. Aga neil oli inimesi põlevate südametega, kes läksid välja ja kuulutasid ja nad teadsid, et Issand on nendega. Nad olid väljaheidetud, lindpriid, kuid nad pöörasid maailma õigetpidi. See oli evangeeliumi vägi!

Usun, et peaksime üle vaatama, mida meie kantslites ja kuulutuspaikades kõneletakse. Mul jääb mulje, et õpetame ja õpetame inimesi tüdimuseni. Anname neile põhimõtteid ja tegevuspunkte, kuid meie ei juhata inimesi isiklikku osadusse Issandaga. Ristiusu dünaamika on armastuse osadus Jeesusega ja põlev süda. Õpetus on vajalik, kuid ei asenda kunagi eluosadust Issandaga. Jeesus ütles: “Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust. (Jh 5: 39).”

Ühes kirikus olid koguduse liikmed kleepinud järgmise palve kantsli külge nii, et pastor seda näeks: “Isand, meie tahame Jeesust näha.” Võib-olla oleks vaja sama palve kleepida mõnegi meie Eestimaa kantsli külge? Varakoguduses ei kuulutanud ainult apostlid, vaid iga tavaliige kuulutas oma elu ja sõnaga. Eestimaa päästmiseks vajame, et iga kristlane mõistaks evangeeliumi väge ja kuulutaks lihtsat päästesõnumit oma lähedastele, sõpradele ja naabritele. Evangeelium on ikka “Jumala vägi ja Jumala tarkus”.